Saime meie ka siis lõpuks ühele talvelaste kokkutulekule. Suvisele kokkutulekule, mis oli esimene, me ei jõudnud- lihtsalt olid teised plaanid. Isegi selkorral ähvardas nohu meie kauaplaanitud ettevõtmist takistada. Õnneks andis nohu reedel alla ning saigi laupäeval sõidetud Paidesse.
Autojuhiks oli Helene-Mai ema ning meiega koos sõitis veel Timo, keda me juba paar korda ka varem oleme näinud ja külastanud isegi. Ega see sõiduilm just kõige toredam ei olnud, aga ennelõunal oli ilmataat üsna leebes meeleolus.
Kohale me jõudsime, jäime natuke isegi hiljaks. Parkimiskoha leidmisega oli natuke keeruline, aga maja taha sai parkida küll. Piduruumi jõudes, tekkis mõte, et kas me ikka mahume sinna, aga mahtusime. Esmalt ei osanud Kaarel seal miskit teha. Lihtsalt seisis ning vaatas ringi, mida teised eakaaslased korraldasid. Ja neid eakaaslasi oli täitsa mitu - kokku 17. Natuke kohanemist, veidike kõhutäidet ning mäng võis alata. Neile, kes oskasid, ulatati terekätt, võõrastele issidele-emmedele naeratati hoolega ning peatselt võideldi koha eest autol. Kodus paljukasutatav "aitäh" esimestel hetkedel kui miskit anti, ei tahtnud ka välja tulla.
Lõbu oli laialt - batuut, kuhu ühel hetkel üritati kõik põnnid peale sokutada, väike liumägi koos veel väiksema pallimerega, 
seal saadi tüdrukult päris esimene kallistus (varasemalt on tüdrukud Kaarlit kas näpistanud või siis pikali lükanud), 
ning suurem liumägi, kust sai viuhti alla sõidetud.
Üks pilt kõigis kohalviibinutest ka, piltilt on puudu Juku, kes nii suurest seltskonnast väsis kiiresti ära ning koju magama läks.
Pilte kokkutulekust on SIIN ja SIIN ning Kertu ja Kristjani blogides.
Autojuhiks oli Helene-Mai ema ning meiega koos sõitis veel Timo, keda me juba paar korda ka varem oleme näinud ja külastanud isegi. Ega see sõiduilm just kõige toredam ei olnud, aga ennelõunal oli ilmataat üsna leebes meeleolus.
Kohale me jõudsime, jäime natuke isegi hiljaks. Parkimiskoha leidmisega oli natuke keeruline, aga maja taha sai parkida küll. Piduruumi jõudes, tekkis mõte, et kas me ikka mahume sinna, aga mahtusime. Esmalt ei osanud Kaarel seal miskit teha. Lihtsalt seisis ning vaatas ringi, mida teised eakaaslased korraldasid. Ja neid eakaaslasi oli täitsa mitu - kokku 17. Natuke kohanemist, veidike kõhutäidet ning mäng võis alata. Neile, kes oskasid, ulatati terekätt, võõrastele issidele-emmedele naeratati hoolega ning peatselt võideldi koha eest autol. Kodus paljukasutatav "aitäh" esimestel hetkedel kui miskit anti, ei tahtnud ka välja tulla.
Lõbu oli laialt - batuut, kuhu ühel hetkel üritati kõik põnnid peale sokutada, väike liumägi koos veel väiksema pallimerega, 
seal saadi tüdrukult päris esimene kallistus (varasemalt on tüdrukud Kaarlit kas näpistanud või siis pikali lükanud), 
ning suurem liumägi, kust sai viuhti alla sõidetud.
Üks pilt kõigis kohalviibinutest ka, piltilt on puudu Juku, kes nii suurest seltskonnast väsis kiiresti ära ning koju magama läks.Pilte kokkutulekust on SIIN ja SIIN ning Kertu ja Kristjani blogides.
No comments:
Post a Comment