Täna sai ostetud Kaarlile natuke asisem liivakasti komplekt kui eelmisel aastal vanaisa toodud. Asisemaks tegi komplekti asjaolu, et lisaks kühvlile,rehale ja vormidele, oli olemas ka ämber ja sõel. No kuidas siis ilma nendeta saab liivakastis käia. :D Õhtul sai ka perekondlik liivakasti kontroll Tähtvere mängupargis tehtud. Ilus ja soe õhtu, ainult sääsed kippusid kimbutama.
Vaieldamatu lemmik on labidas, mida peaaegu kordagi käest ära ei pandud. Emme-issi valmistatud liivakoogid pidid lõpuks lõpetama ikkagi ämbris. Ning keskendunult liivaga mängimist segasid vahepeal ümberringi sagivad lapsed, kes oma tegevusega (jooksmine, hüppamine, välju hääle tegemine) lihtsalt pilku haarasid.
Kaarel on avastanud ka võimaluse, et kui teda vankris kinni ei hoita, saab ju minna sinna, kuhu jalad kannavad - vaatama pallimängu, korjama kivisid, teretama võõraid onusid-tädisid. Oh seda pettumuse jorinat kui teda tagasi vankrisse sunnitakse.