Kaarel tegi jaanilaupäeval koos emme-issi ja vennaga väikese tiiru linna peal. Sai vaadatud kuidas sõdurpoisid rivis seisavad ja puhkpillid õhku puhuvad. Natuke suurema huvi osaliseks sai ülesrivistatud tehnika. Eriti haubiits ja soomuk. Soomuk oli lausa nii suur lemmik, et sealt välja ei tahetud tulla. Nina püsti uuriti ka püssi. Absoluutne lemmik oli siiski laste mänguväljak, kus roniti ikka kõige suuremate laste atraktsioonide peale. Issi püüdlused poissi sealt eemal hoida lõpesid jorina ja selge protestiga.
Muidu oli jaaniõhtu ju tore - emme-issi lubasid kaua õues olla, sai liha grillida, lõket teha ning tädi Agney't kiusata. :) Aga õhtul, vahetult enne magama minekut, otsustas Kaarel ilmselt rammu proovida radiaatoriga. Radiaator oli ilmselgelt tugevam.
Jaanipäev sai veedetud maal. See oli Ruudi esimene tutvus sealse kohaga. Võib öelda, et talle isegi meeldis. Kui Kaarel tutvus seal titena naadiga, siis Ruudi alustas tutvust orasheinaga. Maale veeresid kohale veel ka vanavanaema Silva ja vanaonu Ain koos oma perega. See tähendas, et ka tädi Agney ja Evely olid kohal. Lõpuks saabusid kohale ka Lorette ja Herbert koos emme-issiga ja nii saigi üks korralik jaanilõuna peetud. Issi tegi muidugi vahepeal ka tööd, selle eesmärgiga saigi sinna ju mindud. Kaarel, abivalmis poiss nagu ta on, otsustas ka aidata. Abivalmidus on nakkuslik ning lõpuks nad andsid koos Lorettega issile puid ette.
Kaarlile sai ka kolmekas proovida antud. Kuna aga väntamine konarliku maa peal on veidi raske, siis sai ratta liikuma sedasi:
Kaarlil käis külas üks väike sõbranna, kelle olemasolust ta väga miskit ei teadnudki varem. Küll aga teadsid emme ja issi. Helena on Kaarlist natuke noorem - homme on tal sünnipäev ja ta saab 2-aastaseks.
Kaarel ja Helena said täitsa tublisti teineteisega hakkama. Vähemalt seni kuni mänguasjade jagamisega probleemid tekkisid. Aga emmede sekkumisel said ka need väikesed mured lahendatud.
Külaliste võõrustamine on üsnagi väsitav tegevus, siis esimesel vabal võimalusel hõivati venna vanker ja jäädi sinna magama.
Jutt on siis Kaarlist. Kaalest, nagu ta ennast ise kutsub. "Kaale läheb tuttu", "Kaale läheb õue", "Kaale tahab ka mulu niita" jne.
Käeline tegevus. Plötserdamine näpuvärvidega.
Rebimine ja kleepimine. Pigem oli kleepimine Kaarli töö ja rebimine emmele.
Loomad. Suur loomasõber on ta küll. Erilised lemmikud on kalad. Kõik, kes vähegi vees ujuvad, on kalad. Nende seas isegi hüljes, kes maismaal loivates omab siiski nimetust "üljes". Koerad ja kassid saavad samuti erilise tähelepanu osaliseks. Naabrite uut kiisut lausa väntsutatakse ja pidevalt nurutakse paid. Vanaisa-anaema koera Villit armastatakse ka - või siis hoopis Villile koerakommi andmist. Villi küll Kaarlit väga ei kuula, aga Kaarel vähemasti üritas viimati enne kommi andmist koera istuma panna. Kui emme koduaias siili tutvustas, siis lausa nõuti, et lastaks siilile pai tegema. Linnukesi vaadatakse ka huviga. Eristatakse neist hetkel kindlalt ainult varest. Tuvi tunneb ka teinekord ära, aga teistega on veel keeruline - varblased ja tihased ju ühtemoodi pisikesed.
Kevadel sai külastatud ka Lõunakeskuse miniZood. Seal olid erilised lemmikud jänesed, kes oma "aedikus" mõnulesid. Kiuslik jänes oli muidugi Kaarli lemmik. Ei tea küll miks? Ülejäänud neljajalgsed loomad, kes seal olid, olid auad. Vähemalt Kaarli jaoks.
Mai lõpus koges Kaarel midagi hoopis uut. Nimelt sai ta poniga sõita ja see meeldis talle väga.
Pissipott. Emme enam ei mäleta kui kaua pole päevasel ajal Kaarlile mähkut alla pannud. Paar kuud kindlasti. Pissile küsimine sai päris kiiresti selgeks. Alguses küsiti küll potile siis, kui piss püksis oli, aga lõpuks jõuti ikka selgusele et tuleb sutsu varem küsida. Häda number Kahe potti saamine võttis kauem aega. Aga tundub, et ka see verstapost hakkab, vähemalt tundub sedasi, möödanikuks saama. Seni on pidanud emme-issi lapse näost välja lugema, et kas tahetakse potile või mitte, või siis Kaarel poole häda pealt tahab potile. Öine mähkutamine lõpetati ka ära... pea nädal tagasi. Siiani pole öösel äpardusi juhtunud. Pigem on lõunaunest toibumine veidi aeglasem ja paar korda on vaja olnud linu vahetada. Päevasel ajal juhtub ka teinekord äpardusi. Eriti siis kui Kaarel toimetab millegi tähtsa kallal (loe: ilmselt tegeleb pättuse loomisega). Ainuke, mis veel näiliselt keeruline on, on pükste ülestõmbamine. Keegi peab aitama, sest "Kaale ei oska" ja "Kaale ei saa". Kuigi lõpuks saab ta pärast pikka pusimist ise ka püksid üles.
Sõnavara. See täieneb igapäev. Nagu pisike papagoi on kodus, kes kordab uusi sõnu järele. Ei jõua enam järge pidada, et milline see kõige uuem sõna on. Viimati õpiti värve. (vana)vanaemaga koos. Selleks kasutati värvilisi pesukäsnasid - sinie, punane, rohel, kollan ja nants (oranž). Oorist räägime igakord kui valgusfoori näeme ja jalutadalubavast rohelisest poisist ka.
Sageli on veel ka sõnu, millest emme-issi aru ei saa. Ja mõnest ei saagi lõpuks aru. Aga Kaarel räägib ikka edasi.
Vennaarm.
Eks üks suurem kallistamine, paitamine ja musitamine käib. Muidugi pisikene kadedus kuulub asja juurde. Rääkimata siis Kaarli omandi tundest. Kõik asjad on nüüd ju tema omad - emme raamat (naamat), issi saag (sah-sah), isegi venna jalutuskäru. Viimasesse armastatakse sisse ronida ja mängida tudumist - "Kaale tudub"
Aga muidu on väiksem vend ikka üks suur aare. Kui nutab, siis lohutatakse "Kuss-kuss" või "tasa-tasa" ning tehakse õrnalt pai. Viimati arstil käies süstikisa rahustati lausega "Tasa-tasa, kõik on kollas!". Oma suurimat varandust, punast nokatsit, aga ei lasta väga näperdada. Kui Ruudi selle korra köögitooli seljatoelt näppeulatusse sai, hakkas Kaarel üsna tõsisel ja rangel toonil keelama - "Tuudi ei tohi!" ja seda koos näpu viibutusega. Ning kui Ruudil õnnestus müts lõpuks põrandale kukutada, siis ütles Kaarel: "Kuule kutt!". Hea veel, et käsi puusa ei löödud.
Vennale raamatut näitamas
Muu. Suur vaimustus on Kaarlil igasugustest prillidest. Tallinna vanaema ostis Kaarlile päikeseprillid ja kui Kaarel need ninale sai, siis sinna nad ka jäid. Kodus oli lõpuks üks tuus mees, kes nokats peas ja prillid ninal tervitas issit "Tsau mees!"
Üks liivakasti meelistegevusi on ämbris katusupi (kartulisupp) valmistamine. Liha, katu, poka, hapukool ja sool käivad sinna sisse ja siis emme-issi peaved seda koos temaga seal sööma.
Täna saui paberile märgitud Ruudi uued gabariidid. Vanust siis peaaegu pool aastat.
Emme-issi väike sangpomm on 9 kilo ja 410 gammi, kõigest 74 sentimeetrit pikk ja peaümbermõõt pole väga kasvanud - jäi 47 peale pidama.
Ruudi jätkab veel füsioterapeudi juures käimist ja taastusravi arsti tuleb ka õigepea väisata. Neuroloog on Ruudi kasvamisega rahul kuigi tahab veel korra augusti teisel poolel näha ja UH-sse saata.
Muidu on Ruudi tubli. Keerab ja rullib end mööda põrandat mõlemale poole. Kõhuli viitsib ka mõnikord olla - kui tal muidugi tuju on. Esikätele veel väga ei toetu, aga vaikselt juba hakkab. Emme peab veel natuke selle kallal vaeva nägema. Roomamisest veel rääkida ei saa, kuigi selili ja pea ees liigutakse küll.
Pudrud ja püreed on suured sõbrad. Kui lusikas nägemisulatusse satub, siis on nõudlik jorin kiire tulema.
