Jõulud kodus

Selle aasta jõulud on möödunud nii kiiresti, et jooksvalt polegi jõudnud pilte tegemistest jagada. Aga kui lühidalt kokku võtta, siis piparkooke sai valmistatud korduvalt. Ja korra jõudsime ka nende glasuurimiseni. Samas piparkoogimaja on siiani kokkupanemata - ilmselt enam ei panegi. 

Jõulud köögis

Jõuluõhtul ootasid poisid väga Jõuluvana. Kaarel kattis tema jaoks laua äärde ka koha. Aga Jõuluvanal oli nii kiire, et ta ei jõudnud meiega laua äärde istuda. Ainult kingid viskas üle ukse. Ja neid kinke oli täitsa mitu.

Üks päkapikk imetles kinke ja oli põnevuses.

Teine päkapikk valmistus salme kuulama

Ühispakk lunastati lauluga. 

 Ja siis jäi veel ainult kinkide avamise vaev ja Legode kokkupanemise rõõm. Muidugi mitmed raamatud ja multikad ning muud põnevat.

Jõulupeod

Jõulud on igal aastal selline aeg, kus üks jõulupidu ajab teist taga. See aasta ei olnud mingi erand. Kui siis ainult selles osas, et Ruudi jõul oli lasteaias ja Kaarli oma koolis.

Ruudi alustas jõulupeo nädalat köha ja nohuga. Aga pittu ta siiski sai ja jõuluvanaga pildile ka. Jõulupeol laulis ta kõva ja selge häälega. Luges luuletust koos teistega ja kingipaki lunastas patsuga.

Enne paki saamist ja patsulöömist tuleb emmele lehvitada.

Lasteaia saal oli nii kaunis, et emme tahtis ka lapsega pildile saada.

Kaarli klass esitas aga jõulesinemisel etenduse. Kõik nad olid seal väga tublid ja oma teksti hästi selgeks õppinud.

1. klassi päkapikk enne jõuluetendust kodus. Seljas on vest, mille valmistas emme. (Emme tahtis endale tõestada, et õmblemisoskus ei ole ununenud.)

1. medal

Kaarel käis oma esimestel ujumisvõistlustel. Poodiumi kohtadele ei tulnud ja päris viimaseks ka ei jäänud. Tubli tulemus. Pealegi esimene medal ja poiss oli uhke selle üle. Ning tulemus, mida parandada, on ka olemas.
Emme-issi arvates olid tema ootused natuke liiga suured ja kartsid, et kui ei lähe nii hästi kui tahaks, siis loobub kiiresti edasistest võistlustest. Eks ta pärast natuke pettunud oli, aga tahtmine jäi. Kevadel siis uuesti. Siis juba Ruudi ka. (Sellel korral emme ei julenud Ruudit veel võistlustele registreerida, sest suures basseinis ujumise julgust tol hetkel veel ei olnud. Julgus tuli Ruudile 2 päeva enne võistlusi.)

Ruudi ja hambad

"Lõpuks! Lõpuks! Lõpuks"! - sai nädala alguses hõisatud. 

Nimelt oli Ruudil juba hea mitu nädalat, nii 3 ja lausa rohkem, alumine lõikehammas loksunud. Asja tegi kannatamatuks muidugi see, et jäävhammas hakkas juba välja kasvama ja ühel hetkel oli suus rohkem kui 1 hammas. Pidasime siis Ruudiga plaani, et kuidas me selle loksuva hamba suust ära saame. Variantidena arutasime läbi nii loksutamise, hambaarsti kui ka raamatus "Vahtramäe Emil" proovitud variandid. Ruudi oli loksutamise poolt. Kõik teised variandid praagiti kohe välja. Kuigi hambaarsi variant hakkas ka lõpuks meeldima. Aga siiski jätkus loksutamine. Ühel hetkel oli vaherõõm suur, sest suure loksutamise peale hakkas see hammas "kummardama". Aga sellega asi piirdus. 

Vahepeal hakkas ka loksuma kõrvalolev hammas. Ja selle tagant kasvama järgmine hammas. 

Ja siis, ühel õhtul, tuleb Ruudi: "Emme, vaata! Ainult natuke on kinni." Mindi näitama issile ja siis natukese aja pärast tuli õnnest särav Ruudi hammas peos emme juurde. Hurraaa!!!

Järgmisel õhtul Ruudile järele minnes sättis Ruudi ettevaatlikult volditud pabersalvrätti siia ja sinna. Küsisin: "Mis see on?" Ruudi: "See on hammas. Võimlemise tunnis üks poiss lõi vastu lõuga ja siis tuligi hammas ära."  Õnn kui suur.