Ruudi

Alates üleeilsest on väiksel ilmakodanikul ametlikult nimeks Rudolf. Vanavanaisa järgi. Nimepäev on 7. märtsil.

Muidu on Ruudi täitsa tavaline pisike poiss. Sööb, magab, täidab mähkmeid hea ja paremaga ning avaldab vajadusel oma arvamust. Luksumise spetsialist on ta samuti.

Uus ilmakodanik!

22. detsembril 18:44 saabus siia ilma üks pisike ilmakodanik, kes tegelikult polegi nii pisike.

Kaal: 4884 grammi

Pikkus: 55 cm (seda pärast mitmekordset mõõtmist)

Peaümbermõõt: 39 cm

Ämmaemand: Liis Pall

Ilmast: küllaltki talvine külm, nii umbes 10 pügalat suur, sadas lund ja isegi natuke tuiskas. Aga jalutamiseks see ilm väga ei sobinud. Vähemasti emmele see variant ei sobinud.

Nimeotsing on käimas.

Väike pildisessioon

Kaarel kohtus päris esimest korda fotograafiga. Talle täitsa meeldis see. Uuris fotograafi välkusid ja kaamerat üsna põhjalikult. Ja kui isu sellest täis sai, siis mindi ümbrust avastama. Kuna pildisessioon ei toimunud stuudios vaid ühes salongilaadses kohas, oli poisil avastamist üsna palju. Selleks, et pilti koos emmega saada, läks vaja üsna palju kannatust ja meelitusi, et ikka emme sülle istutaks. Mõni pilt täitsa saadi tehtud. Kuigi pidevalt jooksis Kaarel kuhugi muus suunas.

Ja pärast pildistamist, oh seda rõõmu, viis emme veel Kaarli veel kohvikusse kooki ka sööma. Superluks päev, või mis!

Ja kui nüüd veidi voodil oleva tekikese serva kergitada, siis õige varsti kohtab siin veel ühe väikese ilmakodaniku tegemisi-toimetamisi.

Fotograaf: Marilin Leenurm

Harjutame uues voodis magamist

On saabunud aeg võtta kasutusele suure poisi voodi. Suure poisi voodi eelmine omanik on Kaarli tädi, kellest see üle jäi ja siiani vanaema-vanaisa juures ruumi võttis. Septembris toodi see tähtsalt siia ja seni seisis see suures toas. Voodialune kast on siiani suures toas ja asendab mänguasjakasti.

Aga nüüd kuidas harjumine edeneb:

17. november - Kaarel võttis lambal kõrvast kinni ja vedas üles magama. Oli ju tähtis õhtu - esimene uinumine suure poisi voodis. Võttis aega see tunnikese. Kusagil keset ööd kadus uni ja sellest võis järeldada, et emme-issi tuleb ikka ka üles ajada. No see tal muidugi õnnestus, sest nüüd ju priipääse suurde voodisse. Pärast mõningast sahmerdamist ja maadlemist saime ta uuesti magama. Magas hommikuni ja kui ärkas, siis ronis emmele kaissu.

18. november - lõunaunele minekut agiteeris Kaarel ise. Ronis oma voodisse. Nõudis tekki peale ja siis ka, et emme pikali heidaks. Oluline oli ka raamatust auto pilte vaadata enne und. Sebis ja sagis, aga lõpuks jäi magama.

Õhtune uni saabus kiiresti. Seda suuresti tänu väsimusele ja õhtusele vannile.

29. november - oma voodi on ikka hea asi küll. Kui kole hakkab, siis saab emme-issi kaissu ronida ja kui neil Kaisuloomast villand saab, siis piisab ainult ütlemisest, et Kaarel oma voodisse ISE tagasi roniks. Maha pole ka veel voodist keeranud. Kui siis ainult teki ja padja oskuslikult põrandale lükanud ja siis läbi une kurtnud, et patja/tekki pole.

Nüüd saab ametlikult öelda, et Kaarel magab suure poisi voodis. Järgmisena tuleb käsile võtta teema "Ise uinumine". "Potitamine" ei edene, täpselt nii - ei edene. Kuigi mõnikord kakase mähku korral tullakse jutuga "Kaka pomm!"

Kips...

... eraldus Kaarli käest ise. Käsi ise tundub nüüd terve olema. Tõstetakse, toetutakse ja tassitakse nagu varemgi.

Härra Kipskäsi

Jah, Kaarel sai oma esimese kipsi. Muidu väga hullu ei ole - lihtsalt põrutas oma randme ära. Vasaku käe oma siis. Arstitädi traumapunktis leidis, et kui ranne fikseeritud, siis käel natuke kergem. Igastahes Kaarlile need tädid seal traumapunktis meeldisid. Isegi radioloogiaõe tegutsemist käe kallal jälgiti põnevusega. Olgugi, et näost oli näha kui ebameeldiv see randme liigutamine ikkagi oli.

Järgmisel nädalal läheme korduvvisiidile ja vaatame kas saame kipsist lahti või mitte. Vahepealset aega saame ilmselt sisustada kipsile joonistamisega. Teades milline joonistamise fänn Kaarel on, siis tühja koha leidmine kipsil muutub ilmselt keeruliseks. :D

Nüüd jääb õhkõrn lootus, et Kaarel sellest ka miskit õppis. Ta sai ju selle põrutuse ka tänu oma tujukusele. Kui ta miskit ei saa ja teda keelatakse, siis heidetakse end suvaliselt ja suvalisse kohta, vaatamata, kas sealt haiget saab või mitte.

Vahekokkuvõte

Kui paljud on küsinud, et miks viimasel ajal palju juttu pole, siis polegi lihtsalt miskit kirjutada. Pöörast arengut ei toimu, hambad, need viimased piimakad, ka venitavad - ootavad ilmselt uut aastat. Potil käimine on endiselt raketiteadus - potil istutakse, aga sinna sisse ei tehta miskit. Ometi veel aasta alguses saadi poindile pihta ja ilusti sai vähemalt korra potile pihta õige laadungiga.

Sõnad. Mõnikord jälle jagatakse uusi sõnu emmele-issile. Jutust saab ta enamasti ilusti aru. Teab täpselt kus asuvad lõug, silm, kõrv ja muud kehaosad. Riidete nimetusi ta ka enamasti teab, kuigi on mõningased probleemid taipamises, et kas püksid käivad üle pea või siiski jalga.

Mõned sõnad siiski: "papi(e)" - paber; "kinni" - kinni; "pea"- pea, pikali, peale; "kinna" - kinnas; "piima" - piim

Multikad. Erilised lemmikud on need eriti värvilised ja muusikaga. Kuigi absoluutne lemmik on hetkel "Lammas Shaun". Multika soovist antakse muidugi teada väljuhäälselt. "Mää" on lamba multikas, "Änn-änn" on bussisõidu laul, "Kala" ja "Aua" - oluline on Youtube'st tulev suvaline video, kus kalad ja koerad. "Tuhh-tuhh" - nõudmisel on "Auruvedur Toomas". Ainuke suur häda on nende multikate võõrkeelsus (v.a. "Lammas Shaun"). Õnneks leidus Youtube's ka veidi nostalgiahõngulisemaid multikaid emme-issi jaoks Elevandipoja, Papagoi, Pärdiku ja Boa seiklustest. Neid on saanud siis mõnel õhtul Kaarlile näidatud.

Loovad tegevused. Kui muusikat kuuleb, siis keskendutakse mõneks ajaks loole. Kui lugu meeldib, siis tantsitakse kaasa. Kui ei meeldi, siis jalutatakse edasi. Joonistamine on ka üks ääretult meeldiv tegevus. Eriti meeldiv on siis kui keegi teine tema asemel tema tahtmist joonistab. Mõni auto, rong, kala, koer, mõmmi ja kala ja kala ja kala pole ju väga miskit joonistada. Eriti palju hakati joonistama, kui koju toodi Kaarlile lauake ja toolike. Hommikul istutakse toolile, võetakse pliiats kätte ja nõutakse paberit, kui eelmisele paberile enam kritseldama ei mahu.

Koomika ja iseloom. Iseloomu on piisavalt, ainult et emme-issi iseloomu vastu veel ei saa. Jonni üritatakse ikka igast asendist. Keelamist eirates hakatakse kiskuma draamat ja võimalusel minnakse ikka kellelegi kurtma "Jälle tehti liiga!". Koomikat tehakse ka aegajalt - ratsutatakse lambaga mööda elamist ringi või mängitakse koera (käpuli põrandal ja haugutakse).

Lemmiklaul

Palju kära ei millestki!

Pole tõesti siia kaua ühtegi rida kirjutanud. Pole nagu midagi kirjutada ka. Oma väikseid samme arengus teeb Kaarel tõesti, aga mitte midagi üllatavat või ootamatut.

Pisike ülevaade siiski tuleb.

Abimees. Oma abivalmidust jagab ta igale poole, ka siis kui seda vaja pole. Abistamise käigus on ära õpitud haamriga toksimine ja saega saagimine. Saena kasutatakse kõiksugu asju - puuoksad eelkõige. Labidaga augu kaevamine, kärutamine ja lehtede riisumine on tegevused, kus võib alati abi saada.

Seeneline. Metsa all tunneb poiss seene ära, küll aga ei saa ta aru miks kõiki jalalt lõigatud seeni korvi ei panda. Lõigati ometi ju jalalt maha. Esialgu võttis pehmel samblal kõndimine natuke kõhedaks, aga õige kiiresti juleti seda ka iseseisvalt teha.

Sõnavara. Sõnu teatakse, aga kasutatakse siis kui heaks arvatakse. Endal osatakse näidata kus on juuksed, kõrvad, kulmud, silmad, nina, põsed, suu, keel, lõug, kõht, naba, põlv, sõrmed, varbad. Emmel-issil leitakse need samuti kerge vaevaga üles. Loomasid kutsutakse enamasti "aua" - oravad, lambad ja muud pudulojused. Kui on aru saada, et tegu on kassiga, siis kas "kiiš!" või "kass". Linnud on siiski äratuntavalt "linnu". Lemmikloom on kala ja kui kusagil miskit vähegi kala moodi, siis öeldakse kõlavalt "kala". Viimati olid ka labakud kalad. s-häälikuga on meil üldse kummalised lood. Kui "kass" ja "tass" öeldakse ilusti, siis Issi on "ithi" ja rongi "tšuhh-tšuhh" on "tuhh-tuhh". "emme" tähendab pigem "tule siia!" kui miskit muud. "Änn-änn!" tähistab liikuvat objekti - autot, bussi, ratast. Üks suurimaid lemmik väljendeid viimase rohkem kui kuu jooksul on "kinni" - kui midagi on võimalik kinni panna, siis seda ka öeldakse ja tehakse. Papu on meie jaoks "papa" või "pupa" või "papu". 2-sõnalisi väljendeid on mõned üksikud - "ei taha", "ä(r)a tee!", korra isegi "uks kinni" ja "jõuan küll".

Arusaadakse veel paljudest asjadest. Piltidelt leitakse üles "vurr", "klotsid".

Seltskond. Kaarel on juba tuntud seltskonnalõvi. Ühtemoodi hästi saab ta hakkama endasuguste seltsis

või siis korvpalli platsi ääres.

Jonn. Üritatakse, aga mitte pikalt. Iseloomu üritatakse näidata muidugi pidevalt.

Kaarel ise arvab: "h v hjh,fdfjejedvijek r gfhskjhfvsdlkhgfsluhfvlm z m jjfuhtgjijieowüjirytdfkls, "

Kohvik, telk ja loomaaed

Nädalavahetus sai veedetud Tallinnas. Esmalt oli Kaarel külaline Tallinna vanaema juubelil. Kohal oli palju sugulasi, nende seas 2 väikest eksemplari - jutukas Gabriela ja Jesper, kes on Kaarlist 9 kuud vanem. Kaarel tahtis pigem joosta kohviku aias ringi kui kusagil paigal istuda. No eks ta sai siis ringi joosta, nii palju kui teda väntsutamiste vahel lasti.

Öösel magas Kaarel telgis. Esiagu ei meeldinud see Kaarlile ning tekitas palju protesti, aga lõpuks hakkas ikkagi Une-Mati toodud liiv mõjuma (kell 2 öösel) ja tudu kestis hommikuni.

Pühapäeval sai külastatud loomaaeda. Seltsiks olid kaasas lisaks emmele-issile ka vanaema ja vanaisa ning tädi Liisi. Ning mis kõige toredam, siis ka Emily koos emme ja onuga. Loomaaias sai oldud üsna pikalt ja Emily magas maha selle kõige magusama osa - ahvid ja laste loomaaed. Kaarel märkas üldiselt kõiki loomi, kes liikusid. Erilised lemmikud olid kalad, aga no need meeldivad talle ka väljas pool loomaaeda. Ja tavapärane oli alguses, et kõik loomad klaasi ja aia taga olid auad. See lõpuks taandus ja loomi vaadati vaikides. Laste loomaaias ei osanud Kaarel esialgu miskit teha. Kui ta avastas liivakasti, siis see tõmbas teda eriti. Lõpuks kitsede juures sai Kaarel julgust juurde ja asus kitsekesi sügama. Isegi üritati kitsekestega mängida, aga see nägi välja pigem kassiga mängimise moodi (heina viibutati kitse nina ees). Loomaaias käik väsitas Kaarli nii ära, et lõpuks autoga Villi juurde sõites tuli peale sügav tukk. Pidlikesi.

Igatahes vanaisa poolt õpetatav "Saksalambakoer Villi" kõlab Kaarli suust "aua Villi".

Tegus juuli

Juuli oli Kaarlile väga tegus kuu.
Kohe kuu esimesel päeval sai käidud metsas vaatamas kes ja mis seal elavad. Kaarlile olid eriti olulised mammud - metsmaasikad ja mustikad. Esialgu ei osanud ta neid noppida ja muudkui nõudis mammusid, üha sagedamini. Lõpuks sai selgeks kuidas noppimine käib ja pärast seda polnud mustikatel enam pääsu. Rääkimata siis teistest marjadest, mis kusagil põõsastes kasvavad.
Rääkimata ülimast viisakusest mustikapõõsa vastu: iga marja noppimisel öeldi põõsale "Aitäh!"
Kuna ilmad on sel aastal lausa troopilised (kuni +30 kraadi ja rohkem), siis sai mõned korrad ka sulistamas käidud. Võrtsjärv ja Emajõgi said varbaga ära katsutud.
Võrtsjärve soojenduseks oli jällegi vann:


Tööd Kaarel ei pelga. Eriti tubli abiline oli ta puude riita ladumisel. Stiilinäide:

No ja mis nüüd elul viga - issi ehitas puhkuse ajal lapsele liivakasti, kus saab koos sõpradega hängida.

Gabariidid 18 kuud

Raskust 14,5 pügalat, pikkust 84 ühikut ja tarkust 53 ühkut.

Parandus: Ilmselt näitas perearsti kaal aiateibaid, sest 2 elektroonilist kaalu on näidanud poisi kaaluks 15,1 kilo

Sõnavara muudkui täieneb

Kaarlil uus sõna - "issi", mis kõlab küll natuke "ithi" moodi. Aga on täitsa aru saada keda mõeldakse.

cv- aasta ja 5 kuud

Viimati sai Kaarli arengust kokkuvõtte tehtud... 7 kuud tagasi. Selle ajaga on muidugi palju muutunud. Käputavast lapsest on saanud isekõndiv ja -mõtlev tegelane, kellel on oma kindel arvamus ja tahe.

Oskused:

• kõnnib ilusti, ka ebatasasel maal. Metsa all kõndimine veel nii käpas pole. Muidugi kindlamalt ja kiiremini saab edasi kui kellelgi käest kinni hoida - nii ei kao ju tasakaal
  
• jooksusamme veel ei tee, kuigi kohapeal marssimine tuleb mõnikord välja küll
• palli veeretamine ja viskamine on käpas, kui nii saab öelda, jalaga pallilöömine veel nii jalas pole, aga harjutamine käib
• toolile (ja diivanile) ronimine on selge, kui takistavaid tegureid (näiteks tobe katteriie või ebasobiv istme kõrgus) pole, siis on lihtne; toolilt maha saamiseks on veel abi vaja
  
• tubli ujuja; isegi tunnistus on selle kohta olemas. Kätiste abil vee peal püsimine on selge ja isegi edasiliikuda mõistetakse kui kõrvalt seletada "Pepu vee peale!"
• kuna sõnavara veel kasin, siis selgitatakse omad soovid kehakeeles. Kui midagi on vaja, siis võetakse emme või issi käe kõrvale ja viiakse kohale, soovitud eseme suunas näidatakse näpuga ja kõlab "Aitäh!"
• paberile kriipsu tõmbamine ja üldse kritseldamine
• muusika kuulamine ja kaasa laulmine
• tassist joomine ning kahvli ja lusikaga söömine
• raamatu lehtede keeramine, ka tagurpidi
• püüdlused matkida teiste tegemisi
• klotside ladumine torni
• ronib trepist üles-alla piirdest kinni hoides
• lihtsamate ülesannete täitmine (näiteks "Too pall!")
• oskuslik teretamine käe andmisega
• söögitooli istumise soovist antakse märku ronimist meenutava liigutusega
• kui on söök natuke liiga soe või miski saab haiget, siis puhutakse peale
• seebimullide puhumine
• marjade põõsast korjamine (siiski mustikate noppimine ja suhu pistmine)
• peaga noogutamine ja raputamine
• kui keegi teeb nalja ja naerab, siis Kaarel naerab ka
• ühest nõust teise vedeliku valamine
  

Iseloom

• solvub kui keelata, mõnikord mängitakse isegi draamakuningat
• rahulik ja iseseisev
• kangekaelne ja piire katsetav
• keelamisele ei taha eriti alluda
  

Lemmikud

• liivakast
• koerad ja kassid
• autod
• kaisukaru
• mullitaja
• tolmuimeja
• muruniiduk
• puuviljad ja marjad
• kõrrejoogid
  

Sõnavara

• Aitäh! - kasutatakse kui saadakse midagi või tahetakse saada miskit
  
• Allo(o) - telefoni vestluses
  
• Opa - kui soovitakse sülle või kusagilt välja või trepist alla
  
• (J)uua !
  
• Aua - koer
  
• Ap(p)i - öeldud ainult korra /matkimise ajal
  
• Kiiga - kiikumise kohta, öeldud ainult korra
  
• Emme - päris paigas veel pole, kes loom see emme on, aga öeldakse
  
• Mämm-mämm ja nämm-nämm - söögi kohta
  
• Pai
• Ai-ai - kui on valus või on söök/vesi liiga kuum või külm
• N(i)na - näidatakse kõigi teiste ninade peale, aga mitte enda omale
• Änn-änn - auto ja autosõit
• Tita - teiste titade ja laste kohta
• Aidaa - lehvitamise kohta
• Lille - lill/õis
• Pall
• Ala - Kala
• nii
• okei
  

Muu

• suus on 16 hammast, 4 veel ja siis on kõik piimakad suus
• potil käimine välja ei tule, õigemini on teatav trots selle vastu. Huvitavam on ju põrandale soristada. Samas põie tunnetus juba tekib
  

Uues kodus

Kohanemine. Kaarel on nüüd juba 2 nädalat oma uues ja suures kodus elanud. Alguses oli kõik natuke võõras. Isegi omas voodis ei saanud 2 ööd ja päeva magada, sest tähtsad poldid olid endisesse kodusse ununenud. Läbi vaeva möödusid lõunased uned, öistel unedel polnud häda miskit - emme-issi kaisus on ju hea tududa. Esimestel päevadel olid tujud ka natuke heitlikud ja solvuti iga pisema asja peale. Eriti õnnetu oldi, kui issit nähti kuhugi ära minemas. Oma voodi ja aeg on seda solvumist ja unesid parandanud. Praeguseks on olukord täitsa OK.

Uued tutvused ja lemmikud. Kohalikeks lemmikuteks on naabripoisid, kes on kordi suuremad, ja nende kass, kes on veel kassipoja mõõtu. Otseloomulikult jookseb poiss kassikese sabas ja kui võimalus avaneb, siis tuleb kindlasti pai teha. Sinna juurde tuleb seletada, et "pai-pai!". Eriline hämming tekkis lapses kui kass puu otsa ronis ja tema seda ei taibanud. Muudkui tiirutas ümber õunapuu ja otsis kassi. Lõpuks kui näitasin, et kass puu otsas, siis tekkis lapse silmile jälle rõõmus leidmise hetk.
Kusagil naabruses elutseb veel üks klähvija,kelle haukumise korral kuulatakse hoolikalt ja siis seletatakse "aua-aua".
Toa akna taga sebivad tuvid võidavad küll tähelepanu, kuid siiani pole veel vaimustust tekkinud. Varblased ja tihased olid need, keda hoolega jälgiti ja mulle näpuga näidati.
Tigude vastu oli huvi nii suur, et neid pisemaid sai sõrmede vahel puruks suruda. Suured tundusid niisama toredad näperdada. Suure teosõbra siili vastu ei osatud seisukohta võtta ning suhtumine jäi leigeks. Muidugi õhtuhämaruses seda hallitegelast ei taibata ilmselt veel vaadata.
Ühe naabritädiga üritatakse sihikindlalt vestlust arendada, aga tädi ei oska vaadata poisi poole ega ka reageerida sellele, mida näeb-kuuleb.

Uus ja põnev. Eriti põnevaks muutus Kaarli jaoks olukord siis, kui issi kusagil jälle mõne "imeriista" tõi ning sellega miskit toimetama hakkas. Näiteks akutrell. Isegi kui akutrell kusagil niisama on, siis minnakse ja näpitakse. Poiste värk ikkagi. Samasugune näppimisstaatus tabas ka põrandalihvijat.

Issit abistamas

Veel kikusid

Suure pahandamise ja jorinaga saabusid järgmised 2 kihva - nüüd siis alumised. Need kihvad tegid nii palju liiga, et hambahari polnud just kõige suurem sõber. Rohkem nagu vaenlase moodi. Ehk nüüd läheb olukord paremaks.

Kokku on meil suus nüüd 16 hammast.

Järgmised kikud

Saabusid järgmised 2 kikut - ülemised silmahambad. Meie peres on need hambad saanud nime kihvad.

Lemmikloom

Vaieldamatult on Kaarli lemmikloomaks koer. Isegi toas olles vaatab ta aknast välja ja jutustab: "aua-aua". Ka siis kui tänava peal koeri ei ole. Jalutamas käies, jälgitakse pikalt pikalt koeri ja kui kui koer juhtub vastu tulema, siis kontrollitakse, et kas emme ikka koera näeb.
Täna sai käidud Tähtvere mänguväljakul liivakasti atribuutikat jälle kasutamas. Eks seal suures liivakastis ole nii, et kõigi teiste ämbrite ja kühvlitega saab ka mängida. Keegi ei pahanda. Kui siis need, kelle käest kühvlit ära hakatakse võtma. Aga see polnudki täna oluline. Täna oli oluline üks taksikutsikas, kes oma omanikega tuli liivakasti avastama. Samal ajal, kui lapsed mängisid, istus ema kutsikas süles liivakasti ääre peal ning jälgis olukorda. Kaarel silmas kutsika ära ning sealt enam pilku ei saanud. Varsti läks ja sättis ta end koeraomaniku kõrvale istuma. Kogus natuke julgust ja esimene pai kutsule sai tehtud. Siis ta mõtles natuke aega ja järgnes natuke julgem pai. Otsustavalt tõusis ta püsti ja läks mängis 15 sekundit liivaga. Ja tagasi ta kutsika juures oli. Jälle sai pai teha. Sedasi käis see täitsa mitu korda. Kaarel oli ise muidugi tähtsust täis ja väga rõõmus. Lõpuks kui kutsa koos omanikega lahkus, siis lehvitati järele. See muidugi tavaline Kaarli puhul pole, sest ta pole suurem asi lehvitaja. Pigem teeb tere. :D

Lastekaitsepäev

Tavaliselt on see üks tore päev. Eelmisel aastal oli kohe väga tore päev. Läksime siis lootuses, et ka sel korral on miskit põnevat juba lõunast välja pandud, aga tutkit. Vähemalt Kaubamaja mänguplatsil oli vähe lapsi (ilmselt jahedast ilmast sõltub see hulk) ning Kaarel sai seal mütata. Õigepea kohtasime seal Lorettet, kes oli emmega välja uudistama tulnud. Mõnda aega mängisid nad kahekesi väljaku peal, aga peagi Kaarel tüdines ja siis sai veel vaadatud, mis toimub.
Käisime vaatsime batuudi üle. Kaarel tahtis küll hirmsasti minna, aga seal oli nii palju suuremaid lapsi juba sees, et ei julenud teda lasta. Lorette läks ja hüppas natuke aega. Kaarel muidugi vaatas seda kurbade silmadega, sest ta teadis täpselt mis seal lõbusat on. Vana-vaartädi juubelil mai keskel sai ta Vudilas piisavalt hüpatud. Ta oleks muidugi veel tahtnud. Ehk saab kunagi ühe vanaisa käest paar filmilõiku sellest lõbusast batuuditamisest.
Lastekaitsepäeva tähistamise puhul käisime siis ka jäätist söömas. Kaarel sai oma päris esimese jäätise. Jäätisekuuli külmuse peale krimpsutati küll nina, aga taheti ikka limpsata. Kõige suurem tahtmine algas siis, kui mina olin nii palju kuuli ära söönud, et sai hakata vahvlit krõbistama.

Tõsielu seik

Kui küsida punnitavalt pojalt "Kas tahad potile?", siis vastuseks raputatakse pead. "Kas tahad püksi teha?" - vastuseks noogutatakse.

Uued oskused

Kaarel õpib üsna kiiresti ja kergesti, aga mitte sõnu.

• koolitatud sääsetapja. Selle aastased sääsed on legendaarsed. Neid on ohtralt ja nad on väga tüütud. No ja eks ma siis õhtul enne magama minemist üritan neist vabaneda. Meie pere tubli õpilane on mu tegevuse muidugi üksikasjalikult selgeks õppinud ja aitab sääskedest vabanemisel - seintel olevaid sääski lüüakse maha jõulise patsuga vast seina ning lendavaid tüütuseid üritatakse tabada plaksuga. Plaksule järgneb "ähh", sest tavaliselt enne ütleb "ähh" kui sääsk minema pääses. :) Kaarli poolt materdatakse sääski muidugi ka siis kui neid reaalselt läheduses pole.
  
• mullipuhumine. Reedel sai poest ostuga kaasa mullitaja. Issi võttis õhtul kohe mullitamiskoolituse käsile ja natukese ajaga oligi suur mullispetsialist olemas. Nüüd on mullitamine üks osa päevakavast, sõltumata sellest kas emme ja issi ikka tahavad sellega tegeleda. Oh õnnetust, kui kokkuleppele ei jõuta.
  
  Väike näide mullidest

• tubli maaharija. Aprilli lõpust saati on Kaarel käinud tublisti maal maad harimas, peenraid tegemas ja porgandeid külvamas. Eriline lemmik maal on muruniiduk, mida ikka ja jälle uurima peab. Poiste värk ikkagi.
  
  Vanavanaemaga puhkehetkel mõtteid vahetamas

• harjutamist vajab veel ninast kollide välja urgitsemine. See on meil peaaegu, et hädavajalik oskus, sest emme-issi asjatamine lapse nina kallal lõppes krokodillipisarate ja kõva kisaga. Nüüd kui issi aitas lapsel sõrmega ninas kolli taga ajada, siis on ikka tunduvalt lihtsam last aidata. Ning abistajasse suhtutakse ikka palju leppivamalt. Võib öelda, et lausa rõõmsalt.

Üks vähem õnnestuv asi on potil käimine. Potile küll istutakse kuid loodetud produkti potti ei saa. Aga eks me üritame edasi.

Mõmmi potitamisega siiski probleeme pole

Liivakast

Täna sai ostetud Kaarlile natuke asisem liivakasti komplekt kui eelmisel aastal vanaisa toodud. Asisemaks tegi komplekti asjaolu, et lisaks kühvlile,rehale ja vormidele, oli olemas ka ämber ja sõel. No kuidas siis ilma nendeta saab liivakastis käia. :D Õhtul sai ka perekondlik liivakasti kontroll Tähtvere mängupargis tehtud. Ilus ja soe õhtu, ainult sääsed kippusid kimbutama.

Vaieldamatu lemmik on labidas, mida peaaegu kordagi käest ära ei pandud. Emme-issi valmistatud liivakoogid pidid lõpuks lõpetama ikkagi ämbris. Ning keskendunult liivaga mängimist segasid vahepeal ümberringi sagivad lapsed, kes oma tegevusega (jooksmine, hüppamine, välju hääle tegemine) lihtsalt pilku haarasid.

Kaarel on avastanud ka võimaluse, et kui teda vankris kinni ei hoita, saab ju minna sinna, kuhu jalad kannavad - vaatama pallimängu, korjama kivisid, teretama võõraid onusid-tädisid. Oh seda pettumuse jorinat kui teda tagasi vankrisse sunnitakse.

12. kiku

Hurraaaa.... võib hõisata. 12. kiks on ka nüüd end läbi murdnud.

Palju lapsi

Eile käis Kaarel õpetamas kuidas käib üks korralik leiva küpsetamine. Õpilased olid tublid ja juba vanad sõbrad. Aga nendel vanadel sõpradel olid omad lapsed kaasas - mõned suuremad, mõned väiksemad kui Kaarel. Väiksemaid käidi lihtsalt vaatamas, pai tegemas või siis patsutamas. Suurematega üritati võidu joosta, ei õnnestunud miskit moodi neile järele jõuda. Suurematel oli vahepeal raskusi aru saamisega, et nemad suuremad on. Pisikese puusamüksu peale nende poolt Kaarel lihtsalt vahepeal kukkus istuli.

Täna käis Kaarel oma pisikeste Tartu sõpradega Mänguasjamuuseumis mängimas. Seal on üks üsna suur mängutuba, kus palju erinevaid mänguasju. Poisid leidsid vahepeal isegi ühist keelt ja suutsid koos mängida ning asju jagada. Mõnel korral muidugi ei tahetud leppida sellega, et teine tema lemmikuga mängib.

Pildimaterjal.

11. kiku

Nüüd lõpuks surus 11. kiku ka end läbi igeme välja - alumine vasakpoolne esimene purihammas. 12. on poolel teel.

Kevad

Kaarel jõudis eile arusaamisele, et õues olles pole käru ainult magamiseks mõeldud. Ta nimelt avastas, et kui kärus istuli tõusta, siis saab hoolega ringi vahtida ning kõik linna koerad-kassid üle vaadata. Jõe ääres taheti lausa sullama minna - mitte ei tahetud minu juttu uskuda, et külm on.

10. kiku

Lõikus esimene parempoolne ülemine purihammas.

9. kiku

Ühtegi hammast pole juba kaua tulnud, nüüd siis lõpuks. Lõikus esimene ülemine vasakpoolne purihammas. Esmakordselt saime tunda hammaste tuleku muresid - palavik ja kõhulahtisus.

Emily

Kaarli pisikesel sõbrannal Emilyl oli sünnipäev - see päris esimene sünnipäev. Kuna me olime nagunii Tallinnas, siis hüppasime kärmelt ka Emily juurest läbi. Oma teekond Emily juurde alustasime Linnavana (vaarema) juurest. Pisike sõit bussiga Nõmmele ja natuke kõndimist ka. Pärast seda kõndimist jõudsin järeldusele, et Nõmmel elavad noored emad peavad olema tõelised jõujuurikad, sest vankrit sellest ligast-lögast läbi lükata polnud just lihtne. Lõpptulemusena oli mul nahk märg ja varbad veel märjemad. Aga kohale me jõudsime.
Sünnipäevalapsele viisime kingiks vurri. Sai ju viimati lubatud, et kingime. :D Alguses tekitas vurr Emilys natuke hirmu, hiljem oli juba julgem mässata uue leluga. Kaarel andis omad väikesed instruktsioonid ka kaasa.

Lisaks kõigele toredale avastas Kaarel Emily emme printeri (oli vist). Selline tore masin, kus palju nuppe. Eriti põnevaks muutus tegevus siis, kui pärast nupule vajutust ilmus masinast paber.

Juba terve kuu ....

... pole Kaarel rinnalaps. Täpsemalt siis 23.02 oli esimene päev ilma rinnapiimata. Olen kuulnud õuduslugusid rinnast võõrutamisest: nutvad lapsed, valutavad ja "lõhkevad" rinnad. Meil oli hoopis meeldivam protsess. Ja võõrutamine algas juba enne jõule. Alguses loobusime päevastest söögikordadest. Lihtsaks tegi see, et Kaarel oli nõus lutipudeli ja tilaga tassiga. Isegi rpa sobis rinnapiima asemele. Kõige raskem oli võõrutada öiseid söögikordi. Need olid pigem harjumused - laps niheles, tiss suhu, magame edasi ja kõik on hommikul rõõsad ning roosad. Lõpuks sai siis enese korrale kutsumisega sellest halvast harjumusest lahti. Elu nagu lill. Poiss magab rahulikumalt, ise magame rahulikumalt. Kuigi esialgu ja mõned korrad hiljem on saanud ka keset ööd poisile banaani ja kurgi tükke sisse sööta, sest kõht läks lihtsalt ootamatult tühjaks. Ühel korral ei aidanud ka õhtune puder mitte.
Öise söömingu ära jätmine tähendas õhtuse pudru keetmist. Mõnel korral sai ise nii hilja õhtust söödud, et vajadust pudru järele pole olnud (poiss nüüd ju "suurte inimeste" toidu peal).

Lavakogemus vol2

Eile sai Kaarel oma teise lavakogemuse - selkorral Vanemuise kontsertsaali laval.

Üldse oli ta viks ja viisakas ning vastupidav (ilmselt tal oli ka suur esinemisärevus sees ning und ei jätkunud kauemaks kui 45 minutit). Kontserdi lõpus, kui kõik 4 koori (TAM, Inseneride meeskoor, Ülikooli Naiskoor ja Laulikud) laval olid, tuli isegi väike edevus sisse ja Kaarel tahtis ringi sebima hakata. Aga kannatas ära ja pärast kontserti toimetas issi turvaliselt koju.

Tallinn ja vanaisa sünnipäev

Veebruari lõpus oli veel üks sünnipäev - vanaisa oma. Selleks puhuks sai sõidetud Tallinna.
Kohale jõudes oli vaja teha kohustuslik fotosessioon pealinna lumehangede vahel.

Tänu sulale olid hanged küll natuke kokkuvajunud, aga pilt Tallinna linna vahel oli endiselt muljetavaldav - Eiffeli torne meenutavaid lumehangi Tartus just ei kohta.
Lisaks tekitas Kaarlis elevust veel Villi. Pole ju mujal ühtegi karvast sõpra, kes keelega näost üle tõmbaks ja vabatahtlikuna kampsunist kirpu otsima hakkaks. Suur sõber oli veel nii oluline, et isegi Linnavana juures käidi koera esikust ja köögist otsimas. Linnavana juures sai ka ööbitud. Seal on varemgi Tallinnas oleku ajal ööbitud, kuid sellel korral oli hinges rahutus ning ööuni oli katkendlik. Emmele ja issile eriti uneaega sellega ei antud.
Pühapäeval sai siis esimest korda ka kõrtsus käidud. Vanaisa ütles selle kohta kõrts, aga tegelikult oli restoran, Kapten Tenkeš. Lisaks vanaisale-vanaemal olid kohal vanaisa sõbrad. Nad olid täitsa toredad ja sobisid Kaarlile ka - vähemalt nii palju sobisid, et Kaarel nendega ka paar törtsu sõna vahetas. Erilist kiitust sai jagatud restorani kokale, kes valmistas täpselt sellise kartulipüree ja kana, mida Kaarel isukalt (natuke) sõi. Pärast restot sai nautida veel bussisõitu ning enne Tartusse tagasisõitmist sai natuke Villit sügada.
Järgmisel korral saab Tallinnasse juba märtsi teisel poolel.

Taas sünnipäev

Sellel korral siis Eesti Vabariigi 92.
Juba eile küsis mult ema: "Teid teades, lähete ilmselt homme lippu heiskama?" Kust ta küll seda teadis. :) - Jah, käisime.
Kaarlile oli see juba 2. lipuheiskamine. (Päris õige lipuheiskamine see siiski pole - pigem sünnipäeva tervitamine. Meeskoorid laulavad, torud puhuvad ja kõnemehed seavad sõnu ritta.)
Panime kodus (enda arvates) soojalt riidesse võtsime kuurist kelgu ning asusime teele. Kaarlit huvitas enamasti see, mis taevas toimus. See tähendas muidugi seda, et vahepeal tuli seisma jääda ja Kaarlit kelgul tagasi istuma sättida. Enne viimast käänakut tseremooniaplatsile kohtusime nii mõnegi tuttavaga - Kaarlile pakkus muidugi huvi see kõige pisem tuttav - Kristiina. Tema on Kaarlist kuu ja natuke peale vanem. Tema issi laulab koos meie issiga meeskooris.
Pidu paika jõudes oli seal palju rahvast. Enamasti muidugi korporandid oma lippudega. Otsisime siis endale mõnusa koha, kust oli võimalik jälgida toimuvat. Ronisime läbi lumehangede ühe kõrgema koha peale. Seal oli täitsa hea olla. Ainult tuul oli vastik ja külm. Kaarel pidas vapralt vastu. Kui oli laulmisaeg, siis laulis ka. "Tartu marss" pani jällegi hoogsalt kaasa tantsima.
Tagasi teel juhtus ka väike äpardus - möödudes keset teed seisvast vanamehest, läks Kaarel koos kelguga ümber. Lumise näo peale muidugi pahandati ka üsna valjuhäälselt. Üldse tagasiteel ta avaldas pahameelt. Kodus selgus ka muidugi põhjus - käed olid külmastkringliks muutunud. See oli uudne olukord temajaoks ning neid külmast kangeid sõrmi vaadati ikka üsna suure huviga. Aga kuna peagi tuli mõnus sügav uni, siis sai käed teki alla sooja panna.

Talvelapsed pidasid ühist sünnipäeva

Saime meie ka siis lõpuks ühele talvelaste kokkutulekule. Suvisele kokkutulekule, mis oli esimene, me ei jõudnud- lihtsalt olid teised plaanid. Isegi selkorral ähvardas nohu meie kauaplaanitud ettevõtmist takistada. Õnneks andis nohu reedel alla ning saigi laupäeval sõidetud Paidesse.
Autojuhiks oli Helene-Mai ema ning meiega koos sõitis veel Timo, keda me juba paar korda ka varem oleme näinud ja külastanud isegi. Ega see sõiduilm just kõige toredam ei olnud, aga ennelõunal oli ilmataat üsna leebes meeleolus.
Kohale me jõudsime, jäime natuke isegi hiljaks. Parkimiskoha leidmisega oli natuke keeruline, aga maja taha sai parkida küll. Piduruumi jõudes, tekkis mõte, et kas me ikka mahume sinna, aga mahtusime. Esmalt ei osanud Kaarel seal miskit teha. Lihtsalt seisis ning vaatas ringi, mida teised eakaaslased korraldasid. Ja neid eakaaslasi oli täitsa mitu - kokku 17. Natuke kohanemist, veidike kõhutäidet ning mäng võis alata. Neile, kes oskasid, ulatati terekätt, võõrastele issidele-emmedele naeratati hoolega ning peatselt võideldi koha eest autol. Kodus paljukasutatav "aitäh" esimestel hetkedel kui miskit anti, ei tahtnud ka välja tulla.Lõbu oli laialt - batuut, kuhu ühel hetkel üritati kõik põnnid peale sokutada, väike liumägi koos veel väiksema pallimerega, seal saadi tüdrukult päris esimene kallistus (varasemalt on tüdrukud Kaarlit kas näpistanud või siis pikali lükanud), ning suurem liumägi, kust sai viuhti alla sõidetud.Üks pilt kõigis kohalviibinutest ka, piltilt on puudu Juku, kes nii suurest seltskonnast väsis kiiresti ära ning koju magama läks.

Pilte kokkutulekust on SIIN ja SIIN ning Kertu ja Kristjani blogides.

Vastlad

Vastuseks Emily küsimusele:
Kaarli 2. vastlapäev möödus täitsa tavaliselt. Vaslaliug sai tehtud veepargi liumäel, õhtul sai söödud läätsesuppi ja mekitud natuke ka vastlakuklit. Kuna õhtul hakkas nohupoiss end ilmutama, siis kelgumäele ei läinud.
Esimest korda tekkis ka söögitrots. Lihtsalt ei võetud sööki suu sisse ka mitte ning lusikat pidi sunniviisiliselt suhu toppima.

Uuendus kuur

Kuna issi juba pikemat aega protesteerib Kaarli blogi roosasuse vastu, siis toimuvad lähiajal muudatused blogi välimuses. Palume kannatlikkust! Üritame saavutada perekondliku üksmeele. :)

Üks tore päev

Meil oli taas üks tore päev.

Sellel nädalal on üle pika aja lausa soojad ilmad (temperatuur -2 ja -10 kraadi vahel - võib ju lausa suveks lugeda). Seega on täitsa mõnus hommikul ujuma jalutada. Vahepeal oli meie jaoks liiga külm (20 külmakraadiga pärast ujumist koju jalutada ei ole just kõige meeldivam) ning emmel oli kurk ka natuke haige. Täna oli ujumas palju lapsi. Nende seas Kaarli "vana" sõber Kauri koos emmega. Kauri on Kaarlist umbes nädala noorem, kuid tema kõnnib juba ammu (vist oli oktoobri kuu esimeste sammude ajaks) ja sõnu on täitsa mitu rohkem kui Kaarlil. Täna sai sõbrapilt koos Kauriga ka tehtud. Emmedel oli muidugi palju tegemist, et poisse paigal hoida. Aga püstitatud ülesande saab lugeda tehtuks.

Sulistamas

Täna arvati päris mitu korda, et Kaarel ja Kauri on kaksikud. =P
Teiste väikeste sõprade seas olid täna ujumas veel Jasmiin ja Johanna.

Aga ega ujumine ainuke selle päeva sündmus polnud - Tallinnast sõitsid kohale Emily koos emme Sirliga ja tädi Ester, kes praegu elab ja õpib Prantsusmaal. Tädi Ester käis meil täpselt aasta tagasi külas - oli päris esimene külaline ning tõi toona pildiraami meile. Selles pildiraamis on nüüd juba Kaarli kipsist jalajälg ja pilt teisest elukuust. Emilyt oleme mõned korrad varemgi näinud - tädi Jaana sünnipäeval, augustis käis Emily koos emmega Tartus meil külas ja oktoobri lõpus käisime meie neil Tallinnas külas. Täna oli siis neljas kord kohtuda.

Emily ja Kaarel mängisid täitsa toredasti koos, kuigi oli märgata teatavat naispoole domineerimist - Kaarel kukkus üsna mitu korda külili kui Emily tema peale toetus, mitmel korral avaldas Kaarel selle kohta valjuhäälselt arvamust. Ilusaid hetki leidus siiski ka - vastastiku suheldi, pakuti teineteisele saia, tehti pai, mängiti koos. Samuti kontrollliti, et mida uut vahepealsete kuude jooksul õpitud on ning mida teineteiselt juurde saab õppida. Eks see uute oskuste ülevõtmine ja omandamine selgub lähiajal.

Kukuuuuu

Pilte Emily külaskäigust.

"Mina olen nüüd 1-aastane!"

Kaarlil sai märkamatult täis esimene eluaasta - lausa linnutiivul võiks öelda. Alles ta oli pisike ja äbarik ning ei jaksanud õieti peadki tõsta. Nüüd on tõsine tegija, kes jookseb krutskine naeratus suul ühest toast teise, korraldab pättusi ja avastab maailma.Issi aitas küünalt puhuda

Seda esimest sünnipäeva sai tähistatud korralikult, kuigi Tallinnast vanaema-vanaisa kohale ei sõitnud (tulevad hiljem), siis teiste väikeste sõpradega sai väike pidu peetud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kohale saabunud külalised oli tüdrukud - kutsutud poisid jäid vahetult enne haigeks. Aga kuna pidu toimus mängumaal, siis poiste puudumine polnud mingiks takistuseks. Liumägi, mängumaja, kiikhobu ja teised atraktsioonid leidsid piisavalt kasutust. Issile ja onudele pakkus pinget lauajalgpall.
Et sünnipäev saaks korralikult dokumenteeritud, siis...
... kohal olid:

• emme ja issi
• vanaema ja onu Jan
• Lorette koos emme ja issiga (onu Lehariga)
• Kadi koos emme Marikeni ja issi "Rolloga"
• Amanda ja Elise emme-issiga
• vanaonu tütred (lühidalt tädid) Agney ja Evely

... kingiks sain:

• uhke ja suure kastiauto
• sööginõude komplekti ja käpikloom "Rott"
  
• puuklotsid (emmel ja issil olid ka väiksena peaaegu sellised)
• Muumitrollide DVD
• natuke lisa põrandamatile

Pildiline kokkuvõte sünnipäevast.

Gabariidid - 12 kuud

Väljas oli täna mõnusalt soe ilm ning Kaarel sõitis oma vankriga läbi lumehangede arsti juurde. Päike paistis mõnusalt ja emme ohkis-puhkis ning kirus lumehangesid. Pärale nad siiski jõudsid.

Uued gabariidid siis:
kaal: 12980 grammi
pikkus: 820 millimeetrit
peas tarkust: 52 pügalat

Arst oli poisi arenguga täitsa rahul. Kaarel demonstreeris perearstile oma kõndimisoskust. Süsti suts sai ka tehtud. Kaarel küll pahandas alguses süsti pärast, aga lõpuks leppis sellega.
Kuna arstilkäik oli väsitav ja värske õhk on uinutav, siis jätkus õues und lausa 3,5 tunniks.

Hambaarst

Kaarel käis esimest korda hambaarstil.
Kaarel: "Emme oli mures mu ülemiste hammaste pärast ja selle pärast ta mu sinna viiski. Seal oli hästi palju tädisid ning üks suurem väike poiss ka. Pärast see poiss näitas mulle, et tal ka kikud tulevad. Aga tal tulevad juba jäävhambad.
Hambaarsti tädi oli hästi tore. Ma läksin tema järel täitsa ise sinna tuppa kuhu kutsuti. Aga kuna oli palju huvitavat, siis ma piilusin iga nurga taha ka. Sellepärast läks natuke aega pärale jõudmisega. Aga see tuba oli suur ja valge ning seal oli veel üks tädi. Emme tõstis mu toolile istuma ning tädi andis mulle ühe asja kätte. Peegel pidi selle asja nimi olema. Siis võttis hambaarst endale ka samasuguse peegli kätte ning tahtis mu kikusid vaadata. Ega ma ei tahtnud eriti näidata neid kikusid, aga lõpuks ikka näitasin. Arstitädi ütles, et mul on väga ilusad hambad. Ülemistel on lihtsalt emailikahjustus. Lisaks lubas tädi emmele tuua mingi geeli, et kikudele panna. Ja pesema peab ka hoolega. See pesemine mulle üldse ei meeldi. Aga nüüd peab vist ikka emme-issi korraldustele alluma hakata.
Muidu oli seal täitsa tore."

Talv

Küll see selleaastane talv on ikka külm, aga see eest ilus. Vahepeal oli lausa talve võlumaa - härmatand puud ja sillerdav päike, isegi ülemäära külm polnud (2 nädalat tagasi siis). Siis sai Kaarel ka korra kelguga pikema ringi sõita. Kelk on juba väärikas eas (emme vana puukelk) ning sellega ringi sõita on eriti uhke. Ainult jõeääres otsustas Kaarel veidi taevast vaadata ... või siis härmas oksi. Vahepeal nuuskis ka üks jalutav koer Kaarli üle.
Aga üks on kindel - 30 külmakraadiga õue just ei roni. -20 ainult häda korral. -15 juba täitsa mõeldav. Aga seda -15 kraadi annab vist oodata. Isegi ujuma ei saa ju sellise külmaga minna. Kaarel küll ilmselt suurima hea meelega läheks, aga emme ei ole millegi pärast nõus minema. Ta väidab, et külm on vankriga minna - tekkide arv ka ei pidavat lugema.

Pättus nr3

ehk kuidas Kaarel otsustas toidu valmimisprotsessi kiirendada.

Teeme siis lühidalt. Emme otsustas õhtuks hakklihakastet teha ning hakkliha sulatamise kiirendamiseks sai see hakkliha pistetud koos plastmasskausiga ahju sulatusrežiimile sulama. Emme keeras natukeseks selja ning toimetas edasi kuni tundis kahtlast lõhna ning Kaarel hakkas potiga kolistama. Kolistamine oli üsna ärev ning pilk "ma ei tea midagi". Vahepeal oli üks Pätu keeranud ahju nuppu (300 kraadi peale) ning ahjus olnud kauss koos hakkliha olid vahepeal kuju muutnud.
Kui pilt kunagi arvutisse jõuab, siis saab pättuse tulemus ka laiale ilmale vaatamiseks.

Täiendus: Nüüd siis pilt ka

Kadi

Juba ammu (kevadel) sai lubatud Kadi emmele, et läheme neile külla. Nüüd siis jõuti selleni. Pikalt planeeriti. Vahepeal oleks isegi õnnestunud Kadi sünnipäevale minna, aga siis, vahetult enne, oli just haigus külas ning sedasi see edasi lükkuski. Kadi on juba suur tüdruk 3-aastane.
Kuna Kadi kodu ei ole üldse kaugel, siis sai selkorral mindud kelguga. Esimesed 100 meetrit möödusid Kaarlile kilgates, sest toimus ju miskit uudset ja toredat.
Kadi juures oli täitsa tore - Kadi emme Mariken pakkus lihapirukat ja kohvi ning uued mänguasjad tundusid ka täitsa põnevad. Vähemalt need, mida Kadi suurest hirmust ja kadedusest käest ära ei võtnud. :D

Ega pilt polegi oluline, jutt on olulisem

Sõnavara täienes "sõnaga" ahaaa, mida kasutatakse iga lause lõpus - tavaliselt.

Põnev

Tänavalt koristati lund ära. Kaarlil oli väga põnev vaadata.

From Kaarli sebimistest

Täitsa uued gabariidid

Täna oli jälle kord perearsti üllatamiseks. Üllatatud sai teda uue oskusega - kõndimisega. Poisid ja suurt kasvu lapsed pidavat tavaliselt hakkama aastaselt ja vanemalt kõndima. Aga vot Kaarel ei ole tavaline suur poiss.

Gabariidid siis:
kerge kui udusulg - 12780 grammi
lühike kui päkapikk - 0,81m
tarkust on endiselt peas - 51 pügalat

Tipa-tapa vol 1

Väike näidis kõndimine:

Pikad pühad ja palju sünnipäevi

Eliisega mängimas

Ja saigi aasta vahetatud. Kaarel oli isegi nii tubli, et vaatas õues paugud ära. Muidugi ei osanud ta paukudest miskit arvata.
Kaarel: "Käisime issi sõbra juures. Seal oli kaks väikest tüdrukut (Amanda ja Eliise), kellega koos sai mängida, ning üks pikakõrvaline kutsu Villi (see tal hüüdnimi).

Järgmisel õhtul käisime jälle seal samas, sest issi sõbral oli sünnipäev. Siis oli seal teisi pisikesi ka - Tristan (oli vist) ja üks päris pisike Kristiina (9 päeva vana). Kristiina on ikka päris pisike veel ja ta on mul naabritüdrukuks ka."