Jõulud kodus

Selle aasta jõulud on möödunud nii kiiresti, et jooksvalt polegi jõudnud pilte tegemistest jagada. Aga kui lühidalt kokku võtta, siis piparkooke sai valmistatud korduvalt. Ja korra jõudsime ka nende glasuurimiseni. Samas piparkoogimaja on siiani kokkupanemata - ilmselt enam ei panegi. 

Jõulud köögis

Jõuluõhtul ootasid poisid väga Jõuluvana. Kaarel kattis tema jaoks laua äärde ka koha. Aga Jõuluvanal oli nii kiire, et ta ei jõudnud meiega laua äärde istuda. Ainult kingid viskas üle ukse. Ja neid kinke oli täitsa mitu.

Üks päkapikk imetles kinke ja oli põnevuses.

Teine päkapikk valmistus salme kuulama

Ühispakk lunastati lauluga. 

 Ja siis jäi veel ainult kinkide avamise vaev ja Legode kokkupanemise rõõm. Muidugi mitmed raamatud ja multikad ning muud põnevat.

Jõulupeod

Jõulud on igal aastal selline aeg, kus üks jõulupidu ajab teist taga. See aasta ei olnud mingi erand. Kui siis ainult selles osas, et Ruudi jõul oli lasteaias ja Kaarli oma koolis.

Ruudi alustas jõulupeo nädalat köha ja nohuga. Aga pittu ta siiski sai ja jõuluvanaga pildile ka. Jõulupeol laulis ta kõva ja selge häälega. Luges luuletust koos teistega ja kingipaki lunastas patsuga.

Enne paki saamist ja patsulöömist tuleb emmele lehvitada.

Lasteaia saal oli nii kaunis, et emme tahtis ka lapsega pildile saada.

Kaarli klass esitas aga jõulesinemisel etenduse. Kõik nad olid seal väga tublid ja oma teksti hästi selgeks õppinud.

1. klassi päkapikk enne jõuluetendust kodus. Seljas on vest, mille valmistas emme. (Emme tahtis endale tõestada, et õmblemisoskus ei ole ununenud.)

1. medal

Kaarel käis oma esimestel ujumisvõistlustel. Poodiumi kohtadele ei tulnud ja päris viimaseks ka ei jäänud. Tubli tulemus. Pealegi esimene medal ja poiss oli uhke selle üle. Ning tulemus, mida parandada, on ka olemas.
Emme-issi arvates olid tema ootused natuke liiga suured ja kartsid, et kui ei lähe nii hästi kui tahaks, siis loobub kiiresti edasistest võistlustest. Eks ta pärast natuke pettunud oli, aga tahtmine jäi. Kevadel siis uuesti. Siis juba Ruudi ka. (Sellel korral emme ei julenud Ruudit veel võistlustele registreerida, sest suures basseinis ujumise julgust tol hetkel veel ei olnud. Julgus tuli Ruudile 2 päeva enne võistlusi.)

Ruudi ja hambad

"Lõpuks! Lõpuks! Lõpuks"! - sai nädala alguses hõisatud. 

Nimelt oli Ruudil juba hea mitu nädalat, nii 3 ja lausa rohkem, alumine lõikehammas loksunud. Asja tegi kannatamatuks muidugi see, et jäävhammas hakkas juba välja kasvama ja ühel hetkel oli suus rohkem kui 1 hammas. Pidasime siis Ruudiga plaani, et kuidas me selle loksuva hamba suust ära saame. Variantidena arutasime läbi nii loksutamise, hambaarsti kui ka raamatus "Vahtramäe Emil" proovitud variandid. Ruudi oli loksutamise poolt. Kõik teised variandid praagiti kohe välja. Kuigi hambaarsi variant hakkas ka lõpuks meeldima. Aga siiski jätkus loksutamine. Ühel hetkel oli vaherõõm suur, sest suure loksutamise peale hakkas see hammas "kummardama". Aga sellega asi piirdus. 

Vahepeal hakkas ka loksuma kõrvalolev hammas. Ja selle tagant kasvama järgmine hammas. 

Ja siis, ühel õhtul, tuleb Ruudi: "Emme, vaata! Ainult natuke on kinni." Mindi näitama issile ja siis natukese aja pärast tuli õnnest särav Ruudi hammas peos emme juurde. Hurraaa!!!

Järgmisel õhtul Ruudile järele minnes sättis Ruudi ettevaatlikult volditud pabersalvrätti siia ja sinna. Küsisin: "Mis see on?" Ruudi: "See on hammas. Võimlemise tunnis üks poiss lõi vastu lõuga ja siis tuligi hammas ära."  Õnn kui suur.

Lapsesuu

Ruudi: "Emme, sa oled nii ilus!"
Emme: "Jah? Mis mus siis ilusat on?"
Ruudi: "Kulmud ja suu."

Lapsesuu

Issi läks Ruudile lasteaeda järele.
Ruudi: "Issi, kas sa tulid otse töölt?"
Issi: "Jah."
Ruudi: "Aga mina tulen otse lasteaiast."

I veerand läbi

Ja nii kiirelt see esimene veerand mööda läks. Alles oli 1. september ja kõik oli uus septembrikuus. Nii Kaarlile kui teistele pereliikmetele.

Hindamisest. Mnjahh.... 1. klassis hindeid ei panda. Ja Tartus ei tehta seda esimesed 4 aastat lausa. Saab õppetööle tagasisidet. Kaarel on saanud igati positiivseid tulemusi. Loeb ilusti, kujundeid tunneb ja laulda ilmselt oskab ka. =)

Sõpradest. Paar sõpra on täitsa olemas. 

Õppimisest. Kodus jäetakse koolis alustatud lõpetada. Ning muidugi aabitsat on vaja lugeda etteantud määras. Õppimise osas on Kaarel muidugi natuke laisk ja emme peab kõrval seisma, et kõik asjad ikka tehtud saaks. Ja kui mõni 3 või O vihikus näeb emme arvates lohakas välja, siis tuleb see muidugi kustutada ja uuesti teha. Kustutamise töö on emme enda peale võtnud. Aga uuesti tegemine on Kaarli teha ning see tegevus toimub meloodilise vingu ja hala saatel. Samas harjutada on vaja.

Lemmikaine: kehaline

Koolis käimine: meeldib

AHHAA-s...

... nagu alati on lastel lõbus ja lõpmatult energiat. Emmed-issid aga väsivad pärast seda esimest tundi ära. Selkorral küll ainult emme, aga selle eest väsis ta topelt.

z

Põllumajandus

 Küll see kartul maitseb ikka hää. Aga kuidas ta siis küll kasvab? 

Poiste harimise eesmärgil oleme igal aastal valinud mõne juurvilja, et näidata kuidas nad kasvavad. Porgandid, redised, tomatid ja kurgid on tehtud ja ette näidatud. 

Sellel kevadel oli kartuli kord. Ostsime seemne ja pistsime koos poistega mulda. Emme-issi ajasid vao ja poisid said pikki vagu astuda ja kartuleid jala ette panna. Alguses oli põnev, aga kui neljas vagu (nii umbes täpselt 6 meetrit vao pikkuseks) oli vaja maha panna, siis olid poisid kadunud ja emme-issi vaadaku ise kuidas kartul maha saab. Aga maha ta sai ja nüüd oli aeg kartul üles võtta. 

Kaarel oli alguses seda meelt, et teda see tegevus ei huvita, aga kui kolmas vagu hakkas kartuleid näitama, siis jõudis ka Kaarel kohale ja elevust jagus igale poole. Oli kartuli nublusid ja suuri kartuleid, pirakaid kartuleid ja "porgandeid" ja ka "pepukartuleid". Nalja kui palju! Kui ainult sääsed poleks tulnud kiusama ja segama kartulivõtu naudingut.

"Porgand"

 No ja kuna oli tõesti väga ilus sügisõhtu, siis emme-issi lasid oma kunstilisel poolel särada ja tegid loodusfotosid.

Koolijüts Kaarel

Ja ongi koolipoiss. Ühtepidi tore, teisalt natuke nukker. Viimast siis vähemasti emmele. Aga eks tulevad järgmised toredad ajad. Uued sõbrad ja uued tembud.

 Ja emmel-issil oli ka teatav juubeli aasta. 25 aastat tagasi läks kooli emme. Issi lausa 30 aastat tagasi. Ja veel samasse kooli kuhu Kaarel nüüd. Eks 2 aasta pärast on Ruudi kord kooli minna. Täna käis ta vaatlemas, et kuidas see värk seal käib

Aabitsas leidis tädi Liisi äratundmise - tema esimene aabits oli täpselt samasugune.

Lisa pildipotti

"Emme, miks me peame fotograafi juurde minema?"
"Et pilti teha."
"Kellest?"
"Sinust, vennast, emmest-issist."
"Aga minust ja vennast tehti ju kevadel lasteaias pilti."
"Aga emmet ja issit nende piltide peal ju pole."
"Nojahhh...."

Selline vestlus siis 2 päeva enne pildistamist. Samal ajal püsis emme pilk hoopis ilmaennustustel, sest alguses lubati selle päeva õhtuks paduvihma. Õnneks see lubadus taandas end ise ja õigeks hetkeks sai sadu läbi ning päikegi tuli välja. Siiski oli õhk niiske ja pigem meenutas oma olemuselt hoopis septembrit kui augustit.
Pildid saime tehtud ja suured tänud selle eest fotograaf Mario Mesile. http://www.mariomesi.com/ ja otsida võib ka FB-st.

Kes mõnda pilti rohkem tahab näha, peab suhtlema sellel teemal emmega. Eriti kui tahab näha neid pilte, millel emme-issi ka peal on.

Heade võtete jõgi 2016

Taas käisid poisid võistlemas Heade Võtete Jõel. Täitsa tublilt osalesid. 6 meeskonnast 5 koht. Ja oluline ongi ju osavõtt. Välja tõmmati kolme peale 2 tunni jooksul natuke üle kilo viidikaid ja 1 nurg peale kauba.
Püsivuse ja motivatsiooniga on lood nagu teistelgi samavanadel lastel. Ikka on vaja vahepeal millegi muuga tegelda ja tähelepanu läheb kusalegi mujale rändama. Näiteks möödasõitvale paadile. Aga emme käis ja motiveeris siis maiusega.

Stardi ootel

Poseerime siis ikka

Hetk viineripirukatega

Võistlus läbi ja kõht peaaegu täis

Pildiallkirja lisamine

Tubli osavõtmise eest saadi uued õngeridvad.

Ja ka tuletõrjeautosse sai sisse istuda.

Toolse linnuses

Juuli teises pooles käisime Kundas sugulase juubelil. Nii möödaminnes mõtles emme, et teeks poistele turisti ja viiks nad Toolse linnust vaatama. Tallinna vanaema ja Koduvana võtsid ka kohe sõnasabast kinni ja tulid selle mõttega kaasa. Sedasi me saimegi enne sünnipäevale minekut Toolse linnuse juures kokku ja jalutasime seal pisut. Kaarel ja Ruudi said joosta ja ronida. Aegajalt pidi neid muidugi korrale kutsuma, sest lisaks ronimise ohtudele oli seal ka rästiku oht. Vähemalt Koduvana nägi neid roostikus mereäärse raja peal.

Kiikasime kööki

"Ja nüüd üks kalli pilt!" hõikas emme fotoaparaadi tagant.

Üks aegu näinud paat.

Kus see ritsikas siin oligi nüüd?

Või siis väike video kokkuvõte.