19.9.18

Pildid ja retked

Eks üsna tavapärane on see, et kui lapse peres kasvamas, siis tehakse palju pilte. Ja kes muu neid pilte teeb kui emme. Jeeee.... Aga emme tahab ka pildile. Siis järelikult tulebki otsida üks äge fotograaf ning talle kasvõi külla sõita. 
Seega tegime end enamvähem ilusaks ja sõitsime Ööbikuorgu külla fotograaf Grethe Rõõmule. ( www.grethe.ee. 

Mina olin juba kaua Grethe töid vaadanud ning mõelnud, et tahaks ka selliseid loomulikus olekus perepilte, mis on ilma liigse poseerimiseta. Ja Grethe pildid olid kõik sellised. Vahetud. Armsad. Õnnelikud. Armastust täis. Üliägedate mõtetega. Ja mis veel toredam - Grethe suutis ka meist teha täpselt sellised pildid, et armastust paistab lihtsalt pildilt.
Emme









Rohkemate piltide nägemiseks peab emmega suhtlema.

No ja kui nii kaugele juba sõit on, siis tuleb ka vaatamisväärsustega tutvuda. Ronisime vaatama vaatetorni. Ja, oh, kui ilus on Eestimaa! Ning jalutasime läbi (peaaegu seal samas asuva) Hinni kanjoni.








3.9.18

1. september

... no tegelikult 3. september.



Ja nüüd on meie peres veel üks koolilaps. Oli teine juba hommikul ähmi täis ja ootas väga kooli minekut.


1.9.18

Maal

Sellel aastal oli maal palju ploome. Aga miskipärast juhtus sedasi, et käed, mis ploome korjasid, olid emme-issi omad. Poisid käisid vahepeal lihtsalt piilumas, et mis värk on.

Kui midagi teha ei ole, siis tuleb mänguautoga mängida.

Laps ja tema pirnid.

Ploomid, ploomid, ploomid....