Rudolf - 4-kuune

Kaarel sehkendab ja sahmib nii palju, et väikevennast ei jõuagi kuidagi kirjutama.

Mida Ruudi oskab - naeratada, haarata, kõhuli olles hoiab kindlalt pead. Keeramist harjutatakse usinalt. Seljalt kõhule pööramine on korra õnnestunu, ülejäänud korrad jääb pisike nõks puudu. Selle tulemusena muidugi keerutatakse end tekikese peal ringi ratast.

Muidu on Ruudi rõõmus ja roosa ja rahulik ning teeb häält ainult mure korral. Või kui kõrinatele on vaja miskit olulist öelda. Kilkeid tal igastahes jagub.

Suhted suurema vennaga on soojad. Suurem vend jagaks kallistusi, musisid ja paisid palju rohkem kui ta saab. Suuremal vennal on isegi mitmeid nimesid, millega Ruudit kutsuda - tita, pibu, venna, Tuudi.

Munapühad

Nagu lihavõtete-eelele päevale kohane, sai täna sibulakoortega mune värvitud. Kaarli jaoks oli see täitsa esimene kord mune värvida. Varem oli ta ainult kõrvalt vaadanud või siis aidanud emmel mune vahustada või hoopiski ise mõne muna täiesti oskuslikult munakoortest lahutanud. Aga sellel aastal....

... esialgu näitas emme ette.

...siis prooviti koos issiga

ja lõpuks päris ise

Küll oli kurbus suur ja draama lausa otsatu kui see sama õnnetu muna väikese krõpsu vastu lauda tegi ja emme sõnul sellel munal enam munakeedupotti asja pole. Isegi uus muna ei pakkunud lohutust. Ei piisanud emme kallistustest ega paidest. Lõpuks issi süles tuli rahu ja paar muna said koos issiga ära pakitud.

Ruudi sellest üritusest päris kõrvale ei jäänud. Tema sai jälgida munade lahti pakkimist ja imetlemist kui erinevad need munad ikka välja näevad.

Lõbusat munade koksimist!

Liivakasti hooaeg ja kevad käes

Jeebus, jeebus ja saabuski kevad. Koos kevadega saabus liivakasti hooaeg. Kaarlil saabus liivakasti hooaeg siiski juba märtsis, kui lumi veel põlvini oli. Kaarel avastas ühel kevadisel päeval verandalt oma liivakasti varustuse ja tassis selle kohe õue. Valmisid uhked lumekoogid ning laps oli õnnelik-õnnelik.

Pilt 29. märtsist

Praeguseks on liivakast tubli tükkaega juba lumevaba olnud ja liivakoogi küpsetamine käib täie hooga. Kui üks igav hakkab, siis kutsutakse (tavaliselt) emme appi liivakooke meisterdama.

Hetk ühest hommikusest liivakasti minekust. Liivakastil on nagu alati koormakate peal (et kassid ligi ei pääseks). Selleks, et kate eemaldada, tuleb ühelt servalt ära võtta ka pikk pruss.

Kaarel ütleb: "Tule! Lämme! Aita!" ning sõrm suunatakse prussile. Samal ajal kui emme prussi eemaldab ergutab Kaarel: "Tõmma-tõmma!" Kui pruss maha tõstetud, järgnevad ovatsioonid plaksutavalt Kaarlilt sõnumiga: "Tubli!" Emme eemaldab ka koormakatte ning poja kiidab: "Tubli poiss!"

Kevad toob välja ka kõiksugu putukad-mutukad. Sellega seoses sai alustada koduaias loodusõpet. Veranda klaasseina vahele oli lennanud üks maamesilane, kes üritas sealt uuesti välja pääseda. Oligi leitud esimene "ohver", keda poisile näidata. "Mesimumm" sai täitsa selgeks, "summ-summ" käib otseloomulikult selle sõnaga kaasas. Vooliku peal jalutavaid väikesi sipelgaid sai tutvustatud kui "sipelgas", aga täna näidati sipelga peale ning öeldi "mumm". Kui sipelgas peitu läks, siis ka kohe "Läks peitu!". Loodusõpe jätkus kui emme peenmart kaevas. Järgmiseks õppeobjektiks sai vihmauss, kellest Kaarel sattus lausa vaimustusse. Iga emme labidatõstet uuriti ja puuriti - ehk leiab veel mõne "ihmauss"-i. Paar vihmaussi võeti lausa näpu vahele ning viidi eemale, muru sisse. Kui natukese ajapärast mindi vihmaussi vaatama, siis enam ei leitud ühtegi ussi. Õnnetu Kaarel oskas ainult kosta: "Pole!"

Pildiseeria vihmaussist ja tema äratoimetamisest

Võõrastamisest ja mitmekesi koos käimisest emme silme läbi

Võõrastamisest Ruudi moodi. Kui ikka ei lasta rahulikult uut nägu kaugustest uurida ja kohe sülle antakse, siis on kuri karjas. Täna selgus selline seik kui vaartädi külla tuli. Otseloomulikult, nagu ka suuremale vennale, on kole, karvane ja võõrastamist väärt ka vanaisa. Aga kui tal süles istuda ilma vanaisa nägu nägemata, siis on elu tema jaoks lausa lill.

Kaarli võõrastamise periood on möödas. Käes on pelgamise periood. Eriti eredalt peegeldus see tänasel turul käigul. Turuhoone uksel vastu tulnud võõrad inimesed panid Kaarli kohmetuma ja võtsin lausa põlvist nõrgaks. Sisse lülitati tagurpidi käik ja peaaegu, et kukuti istuli kui keegi võõras vastu tuli ja mööda tahtis saada. Aga saime mööda.

Sellest lühikesest lõigust võib muidugi järeldada, et võtsin Kaarliga käigu turule. Ja mitte ainult Kaarliga, Ruudi oli ka. Esialgu pelgasin veidi seda minekut, sest 2-aastase käitumine on ettearvamatu. Aga polnud väga vigagi. Bussi sõit pakkus põnevust, ostukeskus, kust pangaautomaat rahatähti sülitas, oli oma paljude poodide ja vaateakendega väga huvitav. Aga kõige suurem huvi oli siiski jõe vastu. "Jõgi! Vesi! Vesi!" olid Kaarli sõnad ja seda isegi siis kui üritasin teda Turuhoone ees olevat "põrsast" vaatama. Eks see käik muidugi väsitas Kaarlit tublisti. Natuke enne kodu nõuti "Opa!".

Aga muidu me käime kolmekesi lähedalasuvas kaubandusasutuses. Kaarlil on siis tähtis roll - lükkab väikevenna käru. Mis kõige tähtsam, siis vabatahtlikult. Kui ma kasvõi natuke vankri sõidutrajektoori parandan, siis lükatakse üsna sihikindlalt mu käsi kõrvale. Ja eks algab nüüd ka see suur ISE periood. Isegi poes veab korvi. Kui raskeks läheb, siis palutakse abi - hetkel küll "Issi aita!". (Hetkel väga vahet pole, kas emme või issi.) Eile oli lausa kaks olukorda, kus ma pidin endalt küsima, et kas ma tõesti kasutan väikest last kurjasti ära. Esimene kord küsis möödaruttav naisterahvas: "Kas tõesti lükkab laps vabatahtlikult vankrit?" Minu jaatava vastuse peale naeratati ja öeldi, et tubli laps mul. Teine kord oli napp 5 minutit hiljem, kui Kaarel sihikindlalt vedas ostukorvi kommide ja küpsistega ning järjekordne tädi uuris: "Kas ta tõesti ise tahab korvi vedada? Kas poiss või tüdruk?" Saanud mult järjekordse jaatava vastuse ja et ikka poiss, siis tädi pidi tunnistama: "Nii tubli väike emme abiline." Nii et ma nüüd ei teagi kas ma tarvitan Kaarlit kurjasti ära kui ta ise, vabatahtlikult tahab teha neid asju. Aga no mina kätt ette ei pane kui tahab.