Gabariidid - 1 kuu

Nüüd ongi aeg hakata üles tähendama Ruudi kasvamist (ja võibolla millalgi ka kahanemist).

Kergust täpselt 6 kilo (+1,116)

Kasvu täpselt 60 ühiku (+5) jagu

tarkust lausa nii palju, et mahub 41 (+2) cm sisse ära.

Üsna ootamatult kiiresti on see esimene kuu möödunud. Ruudi on muidugi vana rahu ise. Siiani pole meid kiusanud ükski gaasivalu ega nohu poiss. Söömine edeneb ka tõhusalt. Lutipudel küll suurim sõber pole, aga eks see lutipudelist söömine on raske töö ja vaev ning selle õppimine võtab ka aega.

Oskused. Koogab juba vaikselt. On eriti tubli ringivahtija ja peakest hoitakse juba üsna kindlalt püsti. Häälele reageerimine on samuti hästi arenenud.

Meeldivad asjad. Vanniskäik, otseloomulikult söömine ja magamine. Helendavad ja peegeldavad asjad.

Ei meeldi. Külmad käed.

Kaarli kikud 17-20

Enne jõule hakkasid emme-issi kahtlustama, et vist viimased kikud rajavad endale teed. Selle kahtlustuse kinnituse saamine polnud just kõige lihtsam. Ei lubatud lihtsal suhu vaadata ja kikusid loendada. Kuni tänase hambapesuni. Alumised tagumised purihambad on peaaegu juba väljas. Viimased nurgad mõlemal hambal on veel peidus. Ülemised tagumised purihambad rajavad omale teed. Parempoolne on poolenisti väljas ja vasakpoolne näitab oma üht nurka.

Nüüd ongi Kaarli kikusaaga 1. vaatus otsakorral. Jääbki piisavalt aega, et valmistuda järgmiseks vaatuseks 4-5 aasta pärast. Võibolla tehakse vahepeal miskit nende esimeste ülemiste õnnetute kikudega, mida tabas (kui nii saab öelda) nõrk hambaemail. Ega see pilt seal praegu just väga meeldiv pole. :( Kahjuks.

Vahepeal saab nautida siis Ruudi kikusaaga 1. vaatust.

Lapsesuu ei valeta :)

Esimene postitus teemasse "Lapsesuu".

Kui Ruudi oli koju toodud, siis vaadati titat üsna kaugelt. Mõnel üksikul korral käidi ja silitati põske või tehti pai. Aga kui tita järsku protestihäält tõstis, siis jooksis Kaarel emme juurde: "Emme! Tita! Mämm-mämm!"

Eks see ole tavaline, et kui emme köögist sööma kutsub, siis issi seda teises toas ei kipu kuulma. Aga selle probleemi lahenduseks on poja terav kõrvakuulmine.

Emme: "Sööma!"

Kaarel: "Ahh?"

Emme: "Sööma!"

Kaarel: "Aaa... Issi, mämm-mämm." Ja issi veetakse näpu otsas kööki sööma.

Terav kõrvakuulmine on Kaarlil pärit ei tea kellelt. Ta kuuleb ära telefonihelina ja iga väiksema piiksu. Eriti hoogu läheb ta piipitamisega kui ahju taimer endast märku annab. Siis lausa jookstakse köögist ütlema "Piip-piip". Telefoni helisedes rutatakse tooma sõnumit "Allo-allo"

No ja õhtuse magamisprotseduuri peab toimetama issi. Emmega lihtsalt keeldutakse tuttu minemast. (Olgu, praegult vastatakse igale küsimusele "Ei taha")

Emme: "Kaarel, läheme tuttu!"

Kaarel: "Ei taha!"

Möödub paar sekundit.

Kaarel: "Issi, uttu! Issi, uttu!"

No ja kui mõni aeg tagasi kutsuti issit vahepeal ka "emmeks", siis nüüd on sama saatus tabanud ka emmet. Emmet kutsutakse kord "issiks" kord "emmeks". Tundub, et Kaarel saab ikka aru ka kui miskit valesti läheb. Või vähemalt tundub sedasi. Kui esmalt öeldakse "Issi, määä" (Lammas Shauni multikad nõutakse), siis kohe tuleb otsa ka "Emme, määä".