Uues kodus

Kohanemine. Kaarel on nüüd juba 2 nädalat oma uues ja suures kodus elanud. Alguses oli kõik natuke võõras. Isegi omas voodis ei saanud 2 ööd ja päeva magada, sest tähtsad poldid olid endisesse kodusse ununenud. Läbi vaeva möödusid lõunased uned, öistel unedel polnud häda miskit - emme-issi kaisus on ju hea tududa. Esimestel päevadel olid tujud ka natuke heitlikud ja solvuti iga pisema asja peale. Eriti õnnetu oldi, kui issit nähti kuhugi ära minemas. Oma voodi ja aeg on seda solvumist ja unesid parandanud. Praeguseks on olukord täitsa OK.

Uued tutvused ja lemmikud. Kohalikeks lemmikuteks on naabripoisid, kes on kordi suuremad, ja nende kass, kes on veel kassipoja mõõtu. Otseloomulikult jookseb poiss kassikese sabas ja kui võimalus avaneb, siis tuleb kindlasti pai teha. Sinna juurde tuleb seletada, et "pai-pai!". Eriline hämming tekkis lapses kui kass puu otsa ronis ja tema seda ei taibanud. Muudkui tiirutas ümber õunapuu ja otsis kassi. Lõpuks kui näitasin, et kass puu otsas, siis tekkis lapse silmile jälle rõõmus leidmise hetk.
Kusagil naabruses elutseb veel üks klähvija,kelle haukumise korral kuulatakse hoolikalt ja siis seletatakse "aua-aua".
Toa akna taga sebivad tuvid võidavad küll tähelepanu, kuid siiani pole veel vaimustust tekkinud. Varblased ja tihased olid need, keda hoolega jälgiti ja mulle näpuga näidati.
Tigude vastu oli huvi nii suur, et neid pisemaid sai sõrmede vahel puruks suruda. Suured tundusid niisama toredad näperdada. Suure teosõbra siili vastu ei osatud seisukohta võtta ning suhtumine jäi leigeks. Muidugi õhtuhämaruses seda hallitegelast ei taibata ilmselt veel vaadata.
Ühe naabritädiga üritatakse sihikindlalt vestlust arendada, aga tädi ei oska vaadata poisi poole ega ka reageerida sellele, mida näeb-kuuleb.

Uus ja põnev. Eriti põnevaks muutus Kaarli jaoks olukord siis, kui issi kusagil jälle mõne "imeriista" tõi ning sellega miskit toimetama hakkas. Näiteks akutrell. Isegi kui akutrell kusagil niisama on, siis minnakse ja näpitakse. Poiste värk ikkagi. Samasugune näppimisstaatus tabas ka põrandalihvijat.

Issit abistamas

Veel kikusid

Suure pahandamise ja jorinaga saabusid järgmised 2 kihva - nüüd siis alumised. Need kihvad tegid nii palju liiga, et hambahari polnud just kõige suurem sõber. Rohkem nagu vaenlase moodi. Ehk nüüd läheb olukord paremaks.

Kokku on meil suus nüüd 16 hammast.

Järgmised kikud

Saabusid järgmised 2 kikut - ülemised silmahambad. Meie peres on need hambad saanud nime kihvad.

Lemmikloom

Vaieldamatult on Kaarli lemmikloomaks koer. Isegi toas olles vaatab ta aknast välja ja jutustab: "aua-aua". Ka siis kui tänava peal koeri ei ole. Jalutamas käies, jälgitakse pikalt pikalt koeri ja kui kui koer juhtub vastu tulema, siis kontrollitakse, et kas emme ikka koera näeb.
Täna sai käidud Tähtvere mänguväljakul liivakasti atribuutikat jälle kasutamas. Eks seal suures liivakastis ole nii, et kõigi teiste ämbrite ja kühvlitega saab ka mängida. Keegi ei pahanda. Kui siis need, kelle käest kühvlit ära hakatakse võtma. Aga see polnudki täna oluline. Täna oli oluline üks taksikutsikas, kes oma omanikega tuli liivakasti avastama. Samal ajal, kui lapsed mängisid, istus ema kutsikas süles liivakasti ääre peal ning jälgis olukorda. Kaarel silmas kutsika ära ning sealt enam pilku ei saanud. Varsti läks ja sättis ta end koeraomaniku kõrvale istuma. Kogus natuke julgust ja esimene pai kutsule sai tehtud. Siis ta mõtles natuke aega ja järgnes natuke julgem pai. Otsustavalt tõusis ta püsti ja läks mängis 15 sekundit liivaga. Ja tagasi ta kutsika juures oli. Jälle sai pai teha. Sedasi käis see täitsa mitu korda. Kaarel oli ise muidugi tähtsust täis ja väga rõõmus. Lõpuks kui kutsa koos omanikega lahkus, siis lehvitati järele. See muidugi tavaline Kaarli puhul pole, sest ta pole suurem asi lehvitaja. Pigem teeb tere. :D

Lastekaitsepäev

Tavaliselt on see üks tore päev. Eelmisel aastal oli kohe väga tore päev. Läksime siis lootuses, et ka sel korral on miskit põnevat juba lõunast välja pandud, aga tutkit. Vähemalt Kaubamaja mänguplatsil oli vähe lapsi (ilmselt jahedast ilmast sõltub see hulk) ning Kaarel sai seal mütata. Õigepea kohtasime seal Lorettet, kes oli emmega välja uudistama tulnud. Mõnda aega mängisid nad kahekesi väljaku peal, aga peagi Kaarel tüdines ja siis sai veel vaadatud, mis toimub.
Käisime vaatsime batuudi üle. Kaarel tahtis küll hirmsasti minna, aga seal oli nii palju suuremaid lapsi juba sees, et ei julenud teda lasta. Lorette läks ja hüppas natuke aega. Kaarel muidugi vaatas seda kurbade silmadega, sest ta teadis täpselt mis seal lõbusat on. Vana-vaartädi juubelil mai keskel sai ta Vudilas piisavalt hüpatud. Ta oleks muidugi veel tahtnud. Ehk saab kunagi ühe vanaisa käest paar filmilõiku sellest lõbusast batuuditamisest.
Lastekaitsepäeva tähistamise puhul käisime siis ka jäätist söömas. Kaarel sai oma päris esimese jäätise. Jäätisekuuli külmuse peale krimpsutati küll nina, aga taheti ikka limpsata. Kõige suurem tahtmine algas siis, kui mina olin nii palju kuuli ära söönud, et sai hakata vahvlit krõbistama.