Kaarel leidis asjaliku võimaluse eelmisel nädalal miskisugust haigusepoissi kostitada. Kostitas siis 3 päeva. Külaline jättis maha/ tõi kingina kaasa väikese köhapoisi. Emme andis asjalikult ja järjekindlalt köhapoisile rohtu. Ei saa öelda, et aitas. Pühapäeva õhtul sai ilusti tudule mindud. Kuid öösel otsustas köhapoiss, et aitab pullist ja teeme nalja. Lõpuks oli asi naljast kaugel ja esmaspäeva päeval Kaarel haukus köhida. Emme ei osanud midagi arvata asjast. Õhtul sai siiski haigla erakorralisse vastuvõttu mindud, et arstitädid miskit asjalikku selle köhapoisiga teeks. Arstitädid otsustasid (vihjates Kaarli noorusele) Kaarli ööseks haiglasse võtta. Ütlesid, et selle köhapoisi teine nimi on larüngiit (mõnikord ka laringiit, parim seletus: üldiselt joodikute ja suitsetajate haigus (nii seletab internet)).
Kaarel: "Tädi tõi miski uriseva aparaadi kust tuli tossu välja. Emme ja issi ütlesid, et pean seda sisse hingama. Aga mina ju ei tahtnud. Isegi vastik oli olla. Varsti tuli teine tädi ja siis emme vuristas kõik mu külalisest ja toodud kingitusest talle ette - justkui luuletus oleks pähe õpitud. Siis tädi kuulas mind ja lõpuks tuli esimene tädi tagasi ja ütles, et nüüd teeme rohuga (adrenaliiniga) auru (pidavat turse kurgus kiiremini tagasi võtma). See ei meeldinud mulle üldse, sest emme hoidis mind kinni ja issi hoidis maski kõvasti ninal. Lõpuks sai see õudus läbi.
Siis viidi mind lifitga neljandale korrale "Ägedate infektsioonide osakonda" - siuke peen ja keeruline nimi. Seal oli minu jaoks võrevoodi ja üks kitsam voodi ka. See tähendas, et issi pidi üksi koju minema. Mina oleks tahtnud, et issi ka jääks minuga. Väljendasin end selgelt - hoidsin issist kõvast kinni. Aga ei jäänud ta - ilmselt ei saanud. Tema ju teeb seda asja, kus peab tark olema ja laua taga istuma. Emme ütleb, et issi teeb tööd. Aga mina ju ei tea veel mida see tähendab.
aga nüüd tagasi teemasse. Selles palatis oli taaskord see urisev ja tossutav aparaat. Seal tehti veel korra seda rohuga auru ja siis pidi iga tunni tagant auru tegema. Enne tuttu minekut võeti mult veel verd - päris veenist kohe. Ei meeldinud mulle see üldse, aga vähemalt need tädid olid seal ruumis toredad ja meeldisid mulle. Mina neile ka muidugi. =)
Ja siis aurutati mind. Õigemini emme tegi seda. Tubli oli - ta vist ei maganud üldse. Ta kuulas kuidas mina nohisen ning kuidas aknast tuul ja külm sisse puhus. Vahepeal võttis mu öösel kaissu ka, aga seda selleks, et tal soojem oleks. Öösel korra käis ta õde otsimas, sest see köhapoiss tahtis uuesti võimust võtta. Tädi tuli ja vaatas ning tõi uuesti rohtu. Sai tehtud auru. Selkorral tädi hoidis maski ja emme hoidis mind. Mulle see ei meeldinud üldse ja ma avaldasin oma arvamust üsna häälekalt. Aga lõpuks ma jäin miski pärast tuttu - ju hakkas siis hää. Sedasi ma tudusin seal hommikuni.
Ja siis tulid arstitädid mind jälle vaatama. Üks täitsa uus arstitädi käis lausa 2 korda. Ütles, et analüüsid on korras ja ma hingan nüüd ilusti ja rahulikult - võin koju minna. Jeee.... - isegi mul hakkas seal lõpuks külm. Aga seda haiglatoitu ma ei tahtnud. Ainuke hea asi oli kukkel - seda sõin kirglikult oma voodis ning pudistasin linade vahele. No kissellil polnud ka väga viga. Ning kõidile tädidele ma meeldisin. =P
Aga nüüd teeb emme mulle kodus ka auru - see masin ei tee üldse sellist koledat häält."
Kaarel: "Tädi tõi miski uriseva aparaadi kust tuli tossu välja. Emme ja issi ütlesid, et pean seda sisse hingama. Aga mina ju ei tahtnud. Isegi vastik oli olla. Varsti tuli teine tädi ja siis emme vuristas kõik mu külalisest ja toodud kingitusest talle ette - justkui luuletus oleks pähe õpitud. Siis tädi kuulas mind ja lõpuks tuli esimene tädi tagasi ja ütles, et nüüd teeme rohuga (adrenaliiniga) auru (pidavat turse kurgus kiiremini tagasi võtma). See ei meeldinud mulle üldse, sest emme hoidis mind kinni ja issi hoidis maski kõvasti ninal. Lõpuks sai see õudus läbi.
Siis viidi mind lifitga neljandale korrale "Ägedate infektsioonide osakonda" - siuke peen ja keeruline nimi. Seal oli minu jaoks võrevoodi ja üks kitsam voodi ka. See tähendas, et issi pidi üksi koju minema. Mina oleks tahtnud, et issi ka jääks minuga. Väljendasin end selgelt - hoidsin issist kõvast kinni. Aga ei jäänud ta - ilmselt ei saanud. Tema ju teeb seda asja, kus peab tark olema ja laua taga istuma. Emme ütleb, et issi teeb tööd. Aga mina ju ei tea veel mida see tähendab.
aga nüüd tagasi teemasse. Selles palatis oli taaskord see urisev ja tossutav aparaat. Seal tehti veel korra seda rohuga auru ja siis pidi iga tunni tagant auru tegema. Enne tuttu minekut võeti mult veel verd - päris veenist kohe. Ei meeldinud mulle see üldse, aga vähemalt need tädid olid seal ruumis toredad ja meeldisid mulle. Mina neile ka muidugi. =)
Ja siis aurutati mind. Õigemini emme tegi seda. Tubli oli - ta vist ei maganud üldse. Ta kuulas kuidas mina nohisen ning kuidas aknast tuul ja külm sisse puhus. Vahepeal võttis mu öösel kaissu ka, aga seda selleks, et tal soojem oleks. Öösel korra käis ta õde otsimas, sest see köhapoiss tahtis uuesti võimust võtta. Tädi tuli ja vaatas ning tõi uuesti rohtu. Sai tehtud auru. Selkorral tädi hoidis maski ja emme hoidis mind. Mulle see ei meeldinud üldse ja ma avaldasin oma arvamust üsna häälekalt. Aga lõpuks ma jäin miski pärast tuttu - ju hakkas siis hää. Sedasi ma tudusin seal hommikuni.
Ja siis tulid arstitädid mind jälle vaatama. Üks täitsa uus arstitädi käis lausa 2 korda. Ütles, et analüüsid on korras ja ma hingan nüüd ilusti ja rahulikult - võin koju minna. Jeee.... - isegi mul hakkas seal lõpuks külm. Aga seda haiglatoitu ma ei tahtnud. Ainuke hea asi oli kukkel - seda sõin kirglikult oma voodis ning pudistasin linade vahele. No kissellil polnud ka väga viga. Ning kõidile tädidele ma meeldisin. =P
Aga nüüd teeb emme mulle kodus ka auru - see masin ei tee üldse sellist koledat häält."
1 comment:
See on küll paha lugu, et Kaarel nii koledasti haigeks jäi... kahju kohe temast!
Post a Comment