22.11.10

Härra Kipskäsi

Jah, Kaarel sai oma esimese kipsi. Muidu väga hullu ei ole - lihtsalt põrutas oma randme ära. Vasaku käe oma siis. Arstitädi traumapunktis leidis, et kui ranne fikseeritud, siis käel natuke kergem. Igastahes Kaarlile need tädid seal traumapunktis meeldisid. Isegi radioloogiaõe tegutsemist käe kallal jälgiti põnevusega. Olgugi, et näost oli näha kui ebameeldiv see randme liigutamine ikkagi oli.
Järgmisel nädalal läheme korduvvisiidile ja vaatame kas saame kipsist lahti või mitte. Vahepealset aega saame ilmselt sisustada kipsile joonistamisega. Teades milline joonistamise fänn Kaarel on, siis tühja koha leidmine kipsil muutub ilmselt keeruliseks. :D

Nüüd jääb õhkõrn lootus, et Kaarel sellest ka miskit õppis. Ta sai ju selle põrutuse ka tänu oma tujukusele. Kui ta miskit ei saa ja teda keelatakse, siis heidetakse end suvaliselt ja suvalisse kohta, vaatamata, kas sealt haiget saab või mitte.

2 comments:

Sirli said...

Mina pidin 25 aastat enne ootama, kui esimest korda kipsi sain, mõni ei pea vajalikuks 25 kuudki oodata!!!

Kats said...

:D