Ega selle mehehakatisega enam vaielda pole mõtet. Kõik, mis tema ütleb, nii ka on.
Söögilauas. Kaarel märkab kõrvitsa kompotti.
Kaarel: "Aaaa... pall mämm-mämm!"
Emme: "Emme paneb sulle kõrvitsat ka"
Kaarel: "Ei ole, pall on!"
Emme: "Kõrvits ikka"
Kaarel: "Ei ole, ikka on pall!"
Või siis vestlus vanavanaemaga, kes kõndimisraamiga aeglaselt liigub köögi poole:
Kaarel: "Mine-mine!"
Vanavana: "Lähen-lähen!"
Kaarel: "Mine!"
Vanavana: "Juba lähen!"
Kaarel: "Ikka mine! Mine-mine!"
Kui Kaarel tahab midagi olulist näidata, siis ta tuleb kõrvale ja ...
... haarab käest ja sikutab enda poole või
... haarab randmest, raputab seda ja ütleb "u-uuu!" või
... haarab randmest, raputab seda ja ütleb "kukuu! või
... koputab/patsutab õlale, seljale oma väikese mehe jõuga.
Sõnavaras on ka sõnad: kotet (kotlet), toe (soe), tule (tulema), tuli, ise
Ütlemata tähelepanelik on Kaarel ka. Kui on mingi korduv tegevus, siis peab kõik toimuma samamoodi nagu esimesel korral. Näiteks vanavanaemale rohuandmiseks sai pandud rohud väikese kausi sisse. Järgmisel korral oli Kaarel taaskord kõrval ning jooksis kiiresti kööki. Ta käis toomas seda sama kausikest, et rohud ikka ilusti kausi sees oleks.
No comments:
Post a Comment