Täitsa tubli ja tegus

Jutt on siis Kaarlist. Kaalest, nagu ta ennast ise kutsub. "Kaale läheb tuttu", "Kaale läheb õue", "Kaale tahab ka mulu niita" jne.

Käeline tegevus. Plötserdamine näpuvärvidega.

Rebimine ja kleepimine. Pigem oli kleepimine Kaarli töö ja rebimine emmele.

Loomad. Suur loomasõber on ta küll. Erilised lemmikud on kalad. Kõik, kes vähegi vees ujuvad, on kalad. Nende seas isegi hüljes, kes maismaal loivates omab siiski nimetust "üljes". Koerad ja kassid saavad samuti erilise tähelepanu osaliseks. Naabrite uut kiisut lausa väntsutatakse ja pidevalt nurutakse paid. Vanaisa-anaema koera Villit armastatakse ka - või siis hoopis Villile koerakommi andmist. Villi küll Kaarlit väga ei kuula, aga Kaarel vähemasti üritas viimati enne kommi andmist koera istuma panna. Kui emme koduaias siili tutvustas, siis lausa nõuti, et lastaks siilile pai tegema. Linnukesi vaadatakse ka huviga. Eristatakse neist hetkel kindlalt ainult varest. Tuvi tunneb ka teinekord ära, aga teistega on veel keeruline - varblased ja tihased ju ühtemoodi pisikesed.

Kevadel sai külastatud ka Lõunakeskuse miniZood. Seal olid erilised lemmikud jänesed, kes oma "aedikus" mõnulesid. Kiuslik jänes oli muidugi Kaarli lemmik. Ei tea küll miks? Ülejäänud neljajalgsed loomad, kes seal olid, olid auad. Vähemalt Kaarli jaoks.

Mai lõpus koges Kaarel midagi hoopis uut. Nimelt sai ta poniga sõita ja see meeldis talle väga.

Pissipott. Emme enam ei mäleta kui kaua pole päevasel ajal Kaarlile mähkut alla pannud. Paar kuud kindlasti. Pissile küsimine sai päris kiiresti selgeks. Alguses küsiti küll potile siis, kui piss püksis oli, aga lõpuks jõuti ikka selgusele et tuleb sutsu varem küsida. Häda number Kahe potti saamine võttis kauem aega. Aga tundub, et ka see verstapost hakkab, vähemalt tundub sedasi, möödanikuks saama. Seni on pidanud emme-issi lapse näost välja lugema, et kas tahetakse potile või mitte, või siis Kaarel poole häda pealt tahab potile. Öine mähkutamine lõpetati ka ära... pea nädal tagasi. Siiani pole öösel äpardusi juhtunud. Pigem on lõunaunest toibumine veidi aeglasem ja paar korda on vaja olnud linu vahetada. Päevasel ajal juhtub ka teinekord äpardusi. Eriti siis kui Kaarel toimetab millegi tähtsa kallal (loe: ilmselt tegeleb pättuse loomisega). Ainuke, mis veel näiliselt keeruline on, on pükste ülestõmbamine. Keegi peab aitama, sest "Kaale ei oska" ja "Kaale ei saa". Kuigi lõpuks saab ta pärast pikka pusimist ise ka püksid üles.

Sõnavara. See täieneb igapäev. Nagu pisike papagoi on kodus, kes kordab uusi sõnu järele. Ei jõua enam järge pidada, et milline see kõige uuem sõna on. Viimati õpiti värve. (vana)vanaemaga koos. Selleks kasutati värvilisi pesukäsnasid - sinie, punane, rohel, kollan ja nants (oranž). Oorist räägime igakord kui valgusfoori näeme ja jalutadalubavast rohelisest poisist ka.

Sageli on veel ka sõnu, millest emme-issi aru ei saa. Ja mõnest ei saagi lõpuks aru. Aga Kaarel räägib ikka edasi.

Vennaarm.

Eks üks suurem kallistamine, paitamine ja musitamine käib. Muidugi pisikene kadedus kuulub asja juurde. Rääkimata siis Kaarli omandi tundest. Kõik asjad on nüüd ju tema omad - emme raamat (naamat), issi saag (sah-sah), isegi venna jalutuskäru. Viimasesse armastatakse sisse ronida ja mängida tudumist - "Kaale tudub"

Aga muidu on väiksem vend ikka üks suur aare. Kui nutab, siis lohutatakse "Kuss-kuss" või "tasa-tasa" ning tehakse õrnalt pai. Viimati arstil käies süstikisa rahustati lausega "Tasa-tasa, kõik on kollas!". Oma suurimat varandust, punast nokatsit, aga ei lasta väga näperdada. Kui Ruudi selle korra köögitooli seljatoelt näppeulatusse sai, hakkas Kaarel üsna tõsisel ja rangel toonil keelama - "Tuudi ei tohi!" ja seda koos näpu viibutusega. Ning kui Ruudil õnnestus müts lõpuks põrandale kukutada, siis ütles Kaarel: "Kuule kutt!". Hea veel, et käsi puusa ei löödud.

Vennale raamatut näitamas

Muu. Suur vaimustus on Kaarlil igasugustest prillidest. Tallinna vanaema ostis Kaarlile päikeseprillid ja kui Kaarel need ninale sai, siis sinna nad ka jäid. Kodus oli lõpuks üks tuus mees, kes nokats peas ja prillid ninal tervitas issit "Tsau mees!"

Üks liivakasti meelistegevusi on ämbris katusupi (kartulisupp) valmistamine. Liha, katu, poka, hapukool ja sool käivad sinna sisse ja siis emme-issi peaved seda koos temaga seal sööma.