... pole Kaarel rinnalaps. Täpsemalt siis 23.02 oli esimene päev ilma rinnapiimata. Olen kuulnud õuduslugusid rinnast võõrutamisest: nutvad lapsed, valutavad ja "lõhkevad" rinnad. Meil oli hoopis meeldivam protsess. Ja võõrutamine algas juba enne jõule. Alguses loobusime päevastest söögikordadest. Lihtsaks tegi see, et Kaarel oli nõus lutipudeli ja tilaga tassiga. Isegi rpa sobis rinnapiima asemele. Kõige raskem oli võõrutada öiseid söögikordi. Need olid pigem harjumused - laps niheles, tiss suhu, magame edasi ja kõik on hommikul rõõsad ning roosad. Lõpuks sai siis enese korrale kutsumisega sellest halvast harjumusest lahti. Elu nagu lill. Poiss magab rahulikumalt, ise magame rahulikumalt. Kuigi esialgu ja mõned korrad hiljem on saanud ka keset ööd poisile banaani ja kurgi tükke sisse sööta, sest kõht läks lihtsalt ootamatult tühjaks. Ühel korral ei aidanud ka õhtune puder mitte.
Öise söömingu ära jätmine tähendas õhtuse pudru keetmist. Mõnel korral sai ise nii hilja õhtust söödud, et vajadust pudru järele pole olnud (poiss nüüd ju "suurte inimeste" toidu peal).
Öise söömingu ära jätmine tähendas õhtuse pudru keetmist. Mõnel korral sai ise nii hilja õhtust söödud, et vajadust pudru järele pole olnud (poiss nüüd ju "suurte inimeste" toidu peal).
No comments:
Post a Comment