Veebruari lõpus oli veel üks sünnipäev - vanaisa oma. Selleks puhuks sai sõidetud Tallinna.
Kohale jõudes oli vaja teha kohustuslik fotosessioon pealinna lumehangede vahel.
Tänu sulale olid hanged küll natuke kokkuvajunud, aga pilt Tallinna linna vahel oli endiselt muljetavaldav - Eiffeli torne meenutavaid lumehangi Tartus just ei kohta.
Lisaks tekitas Kaarlis elevust veel Villi. Pole ju mujal ühtegi karvast sõpra, kes keelega näost üle tõmbaks ja vabatahtlikuna kampsunist kirpu otsima hakkaks. Suur sõber oli veel nii oluline, et isegi Linnavana juures käidi koera esikust ja köögist otsimas. Linnavana juures sai ka ööbitud. Seal on varemgi Tallinnas oleku ajal ööbitud, kuid sellel korral oli hinges rahutus ning ööuni oli katkendlik. Emmele ja issile eriti uneaega sellega ei antud.
Pühapäeval sai siis esimest korda ka kõrtsus käidud. Vanaisa ütles selle kohta kõrts, aga tegelikult oli restoran, Kapten Tenkeš. Lisaks vanaisale-vanaemal olid kohal vanaisa sõbrad. Nad olid täitsa toredad ja sobisid Kaarlile ka - vähemalt nii palju sobisid, et Kaarel nendega ka paar törtsu sõna vahetas. Erilist kiitust sai jagatud restorani kokale, kes valmistas täpselt sellise kartulipüree ja kana, mida Kaarel isukalt (natuke) sõi. Pärast restot sai nautida veel bussisõitu ning enne Tartusse tagasisõitmist sai natuke Villit sügada.
Järgmisel korral saab Tallinnasse juba märtsi teisel poolel.
Kohale jõudes oli vaja teha kohustuslik fotosessioon pealinna lumehangede vahel.
Tänu sulale olid hanged küll natuke kokkuvajunud, aga pilt Tallinna linna vahel oli endiselt muljetavaldav - Eiffeli torne meenutavaid lumehangi Tartus just ei kohta.
Lisaks tekitas Kaarlis elevust veel Villi. Pole ju mujal ühtegi karvast sõpra, kes keelega näost üle tõmbaks ja vabatahtlikuna kampsunist kirpu otsima hakkaks. Suur sõber oli veel nii oluline, et isegi Linnavana juures käidi koera esikust ja köögist otsimas. Linnavana juures sai ka ööbitud. Seal on varemgi Tallinnas oleku ajal ööbitud, kuid sellel korral oli hinges rahutus ning ööuni oli katkendlik. Emmele ja issile eriti uneaega sellega ei antud.
Pühapäeval sai siis esimest korda ka kõrtsus käidud. Vanaisa ütles selle kohta kõrts, aga tegelikult oli restoran, Kapten Tenkeš. Lisaks vanaisale-vanaemal olid kohal vanaisa sõbrad. Nad olid täitsa toredad ja sobisid Kaarlile ka - vähemalt nii palju sobisid, et Kaarel nendega ka paar törtsu sõna vahetas. Erilist kiitust sai jagatud restorani kokale, kes valmistas täpselt sellise kartulipüree ja kana, mida Kaarel isukalt (natuke) sõi. Pärast restot sai nautida veel bussisõitu ning enne Tartusse tagasisõitmist sai natuke Villit sügada.
Järgmisel korral saab Tallinnasse juba märtsi teisel poolel.
No comments:
Post a Comment