Tavaliselt on see üks tore päev. Eelmisel aastal oli kohe väga tore päev. Läksime siis lootuses, et ka sel korral on miskit põnevat juba lõunast välja pandud, aga tutkit. Vähemalt Kaubamaja mänguplatsil oli vähe lapsi (ilmselt jahedast ilmast sõltub see hulk) ning Kaarel sai seal mütata. Õigepea kohtasime seal Lorettet, kes oli emmega välja uudistama tulnud. Mõnda aega mängisid nad kahekesi väljaku peal, aga peagi Kaarel tüdines ja siis sai veel vaadatud, mis toimub.
Käisime vaatsime batuudi üle. Kaarel tahtis küll hirmsasti minna, aga seal oli nii palju suuremaid lapsi juba sees, et ei julenud teda lasta. Lorette läks ja hüppas natuke aega. Kaarel muidugi vaatas seda kurbade silmadega, sest ta teadis täpselt mis seal lõbusat on. Vana-vaartädi juubelil mai keskel sai ta Vudilas piisavalt hüpatud. Ta oleks muidugi veel tahtnud. Ehk saab kunagi ühe vanaisa käest paar filmilõiku sellest lõbusast batuuditamisest.
Lastekaitsepäeva tähistamise puhul käisime siis ka jäätist söömas. Kaarel sai oma päris esimese jäätise. Jäätisekuuli külmuse peale krimpsutati küll nina, aga taheti ikka limpsata. Kõige suurem tahtmine algas siis, kui mina olin nii palju kuuli ära söönud, et sai hakata vahvlit krõbistama.
No comments:
Post a Comment