Lemmikloom

Vaieldamatult on Kaarli lemmikloomaks koer. Isegi toas olles vaatab ta aknast välja ja jutustab: "aua-aua". Ka siis kui tänava peal koeri ei ole. Jalutamas käies, jälgitakse pikalt pikalt koeri ja kui kui koer juhtub vastu tulema, siis kontrollitakse, et kas emme ikka koera näeb.
Täna sai käidud Tähtvere mänguväljakul liivakasti atribuutikat jälle kasutamas. Eks seal suures liivakastis ole nii, et kõigi teiste ämbrite ja kühvlitega saab ka mängida. Keegi ei pahanda. Kui siis need, kelle käest kühvlit ära hakatakse võtma. Aga see polnudki täna oluline. Täna oli oluline üks taksikutsikas, kes oma omanikega tuli liivakasti avastama. Samal ajal, kui lapsed mängisid, istus ema kutsikas süles liivakasti ääre peal ning jälgis olukorda. Kaarel silmas kutsika ära ning sealt enam pilku ei saanud. Varsti läks ja sättis ta end koeraomaniku kõrvale istuma. Kogus natuke julgust ja esimene pai kutsule sai tehtud. Siis ta mõtles natuke aega ja järgnes natuke julgem pai. Otsustavalt tõusis ta püsti ja läks mängis 15 sekundit liivaga. Ja tagasi ta kutsika juures oli. Jälle sai pai teha. Sedasi käis see täitsa mitu korda. Kaarel oli ise muidugi tähtsust täis ja väga rõõmus. Lõpuks kui kutsa koos omanikega lahkus, siis lehvitati järele. See muidugi tavaline Kaarli puhul pole, sest ta pole suurem asi lehvitaja. Pigem teeb tere. :D